Krista Kaer on tõlkinud üsna palju üsna olulist kirjavara ja natuke mõnusat meelelahutust ka, aga kui ma tema tõlgitust lugemist valima hakkasin, siis tundus, et minu jaoks huvitavad asjad olen ma juba ära lugenud ja üle lugema ei kutsu, ning need, mis lugemata, on seda mingi kindla põhjusega. Aga siis vaatasin, et polegi ammu krimkasid lugenud ja need Francised, mis mulle enne ette on sattunud, on mulle päris hästi meeldinud, ja nii tuli valik krimiriiulist. Ega sest krimist kuigi palju kirjutada ole, et kuuekümnendad ja hobused ja tallid ja džokid ja ratsaspordi ümber kiibitsejad. Ühtpidi hea vaheldus nordic noir‘le, et selline mahekirimi, kus laipu vähe ja uurija polegi alkohiaurudesse uppuv üksiklane, teisalt on seda psühholoogias urgitsemist küll ja peategelasega juhtub päris ohtlikke asju. Tore lisanüanss on peategelase perekondlik päritolu — olla väga heade muusikute järeltulijana pühendunud džoki annab kangelasele mingi lisamõõtme. Ja siin raamatus on hobuseid, kas ma juba mainisin hobuseid, kõigil on ikka meeles, et Dick Francise krimkad tähendavad, et seal on hobuseid :)
Sulepuru 