Saatusepa valikusse sobis hästi, sest eelmine oli britt, kes elab USAs, Dimitri Verhulst on belglane, kes kes kirjutab hollandi keeles (suuremalt jaolt kirjutavad belglased vist prantsuse keeles (või on lihtsalt nii eesti keelde sattunud, et tõlgitud on peamiselt prantsuskeelseid belglasi), aga hollandi keel on Belgias täitsa ametlik keel, seda ma sain tegelikult alles nüüd teada), niiet ma võtsin sellega Madalmaad ühtekokku.
Kui ma sattusin üle hulga aja Untsakate esimesi salvestusi kuulama, tabasin end mõttelt, et no miks üldse keegi veel üritab mingit joodikkirjandust kirjutada, eesti rahvas on kõik olulise juba 100-150 aastat tagasi laulu sisse pannud ja ega sinna lisaks midagi uut nagunii kellelgi öelda ei ole. Ja ma arvan praegugi nii, erinevus on detailides ja sõnastusviisis ja pisut ka olustikus, aga põhiolemus on sama. Suures osas sobib see raamat päris hästi Untsakate joodiku-lauludega, enamalt jaolt nende melanhoolsematega, vahele ka krõbedamaid palu ja kõrtsimöllu ning pisteliselt härdaid kasesalusid. Rahvaluulest ja joomalauludest on raamatus ka pisut juttu. Teine suur muusika-teema raamatus on Roy Orbison. Millest peale joomise ja muusika veel räägitakse — no lugege ise (või lugege sisukokkuvõtteid).
Mul on peale lugemist suht segased tunded, et ühtpidi ja teistpidi, aga kirjutada Verhulst mõistab, see on küll kindel. On koomilist, on traagilist, on sotsiaalkriitikat ja sügavat mõistmist. Osad asjad lihtsalt on sellised, nagu nad on. Nõuab suurt julgust seda ausalt näha ja veel suuremat julgust sellest ausalt kirjutada.
Sulepuru 