Kirjastus annab teada:
See kolmkeelne (eesti, inglise, itaalia) raamat pulseerib muusikast – kõik kolm luuletsüklit on sündinud eesti helilooja Tõnu Kõrvitsa nägemusest. Valiku Emily Brontë ja Cesare Pavese loomingust koostas, järjestas ja tõlkis eesti keelde Doris Kareva, kes kirjutas legendaarse ameerika naislenduri Amelia Earharti elu ja loomingu põhjal ka triptühhoni viimase osa. Koostanud ja tõlkinud Doris Kareva, Doris Kareva tekstide tõlge inglise keelde Miriam McIlfatrick-Ksenofontov.
See on täitsa tore pisike luulekogu. Kindlasti mõjuks see luulekogu teistmoodi, kui ma oleks midagigi Tõnu Kõrvitsa heliloomingust kuulnud, aga ka nõnda oli täitsa vahva.
Kõige enam meeldis mulle avatsükkel ehk siis Emily Brontë luuletused. Nii romantismus! Enamjaolt oli tegu luuletustega, mis paitasid mu seda osa hingest, mis on vahel gootikulemb :) Näitena üks gootiklišeena tõlgendatav luuletus ja üks luuletus, mis turgutas mu parandamatu optimisti loomust. Kummaline on, et ma võtsin kõrvale Märt Väljataga koostatud “Väikese inglise luule antoloogia” ja seal pakutud Emily Brontë luule ei kõnetanud mind eriti, aga siin selles kogus olev valik oli mulle küll tore, huvitav ja meeldiv lugemine.
Lange, leht
Lange, leht, ja närtsi, lill,
kasva, öö, ja kärbu, päev,
õnnis sõnum iga leht,
sügispuust, mis lendu läeb.
Naeratan, kui lumepärg
õitseb rooside alleel,
laulan, kui toob kõduöö
päeva, kõledam, mis veel.
Kuust kuusse
Kuust kuusse, aastast aastasse
mu harf vaid kaebeid vallandas —
ent lõpuks elav rõõmunoot,
lust teda häälestamas taas.Miks arvasin, et tähed kuu
võib võtta hommiku hall vaev?
Öö märgid olid nemad vaid —
ja minu hing on päev!
Teine osa ehk Cesare Pavese looming läks must kolinal mööda. Korduvad sõnad sina, armastus, surm, tuul, aga luuletuste tunne ja mõte minuni ei jõudnud.
Sa oled kui maa
Sa oled kui maa,
mida keegi eikunagi lausund.
Midagi sa ei oota
nõnda kui sõna,
mis purskuks sügavikust
kui puuvili oksavõrast.
Tuul on see, mis sinuni jõuab.
Kõik kuivanu, ammusurnu
sinus kuhjub ja lahkub tuulde.
Iidsed liikmed ja sõnad.
Sa värised suves.
Kolmas osa on Doris Karevalt ja kui ma alul olin sutsu imestunud, et ei olnud nagu nii hea ja sügav Kareva nagu ma olen harjunud, aga siis sain teada, et pühendusluule ja nö laulusõnadeks kirjutatud ja niimoodi võttes oli ju täitsa ilus lugemiskogemus ning kui Amelia Earharti elulugu põgusalt kõrvali sirvida, siis see sõnadevalik oli täitsa leidlik, südamlik ja tabav.
Taevas ja tundmatus
Tead ju, et taevas ja tundmatus on minu koduma —
taevas ja tundmatus.Keegi ei lähe kunagi kaduma.
Silmapiir vaid on uus.
Tähistulv
Kas tähti mäletad,
kes tookord nägid meid?
Nüüd on nad sõbrad.Möödudes
me ikka noogutame,
ikka naeratame.Lõpmatuse tähtulv
on nagu sinu lähedus —
nii soe.
Kaheksakümnendate alul oli kirjanduses mu jaoks pikalt sellist “vaikus enne tormi” seisundit. Tekkis küll päris mitmeid huvitavaid mullistusi, milledest mõned said kõigi (või no peaaegu kõigi) osaks ja mõned sirasid natuke ja vajusid siis laiali tagasi, aga takkajärgi vaadates oli paljuski ses mingi vaikus või ootus või sebimine ajatäiteks. Kaheksakümnendate lõpuaastad kuuluvad aga mu meelest oma loomu poolest otsapidi juba nagu järgmisse kümnendisse, see pulbitsus on äge ja kirev.
Sulepuru 