Šoti krimka/põnevik, kus pea poolesajal leheküljel on tegevus Eestis. Mõneti on kurb, et Eesti on selline hall, külm, kõle ja morn novembri-Eesti, aga omamoodi pakkus see äratundmist küll. Parimad kohad: autosõit Tallinn-Tartu, kogu jutuajamine seisneb külalise lauses, et kas võiks äkki kiiremini sõita, millele ei järgne mittemingisugust reageeringut, ning šotlase pinnimine, et kas sa siis ei mäleta, kuspool päike oli, kui sa metsas ringi hulkusid, ja siis pinnitav sõnatult taevasse vahib ja endine julgeoleku mees on sunnitud nentima, et sellest hallusest ei leia tema ka päikest üles. Krimkana mitte just kõige kaasakiskuvam ja tempokam lugu, laipu ja heietamist oli nagu ülearu palju ja kurikaelade Eesti-poolne ots jäi lahenduseta. See, et sel Sherlockil surnud naise vaim Watsoniks oli, on maitseasi, mina hoiaks kummitused krimkadest eemal ja leiaks neile ulmes toredamat kasutust, aga no, las siis seekord nii. Lugemissoovituse selles kategoorias annan hoopis ühele vanemale Eestiga seotud briti põnevikule — Andy McNabi “Tulemüür”.
Sulepuru 