Eet Tuulel on ilmunud seitseteist või rohkemgi raamatut ja “Rästikuvälu” on esimene, kuhu ma ka sisse vaatasin.
Lugu ise süžeena ei ole kõikse hullem — etnoulme, etnõudus ja mingit omapoolset pudru-mudru juurde. Jama on loo jutustamisega. Tuta-tuta-tuttaa, aega küll, vahele asjasse mittepuutuvaid lõike, keskendumine sellele, mis on tüütult argine, lugejatkiusav jutu edasilükkamine jne. Lausestus on kuidagi lame ja konarlik ning tegelased stereotüüpsed.
Aga kui ma vaatasin autori sünniaastat, siis no selles vanuses ajaviiteks raamatuid kirjutada ja kui keegi neid välja annab ja keegi loeb ka (keegi mu kõrvalt just mainis, et tema isale see raamat meeldis) — miks ka mitte, lasku edasi. Seda pean küll mainima, et raamatut ennast lugedes autori vanus kuigi palju välja ei paistnud, alles takkajärgi sain aru, et no nii, need kohad seal olid need vanainimese targutused ja tegelikult loksus mulle selle tõiga teadvustamisega lugu natuke sümpaatsemaks.
Ulmefännidele väga ei soovita, sest nad on kordades kangemat etnoulmet juba tarbinud ja seesinane jääb lahjaks, aga kes ulme poole esimesi samme astuvad ja tahavad argist keskkonnakujutust turvavõrguks, neile võib isegi sobida. Need, kes tunnevad huvi folkloori ümbermängimisse kirjanduses, võiksid uudishimu pärast lugeda, nii halb see nüüd ka ei olnud. Kuigi see lõpp… Ok, kui autor järje kirjutab, siis võib-olla sihuke lõpp käib kah.
Sulepuru 