Rrrraahh! Jälle on üks hea teema ära käkitud. Raamatu algus- ja lõpuosas on mõned leheküljed, mis siis, kui oleks naisteka lugemise tuju, kannataksid isegi enamvähem lugemist, aga 95% raamatust on halb-halb-halb-halb. Ma tean, et on parandamatuid optimiste, kes nüüd omaette mõtlevad, no kui halb see ikka olla saab… Saab küll :( Olete hoiatatud.
Raamatu algtõukel oleks ju potentsiaali: 2010. aastal leiti Pariisis 70 aastat puutumatuna seisnud korter. Korter kuulus Marthe de Florianile, kes oli kurtisaan ja näitlejanna ning Giovanni Boldini modell. Paraku on raamatus peateema ühe kaasaegse ameeriklanna kõikvõimalikke klišeesid täis topitud ja ülituimalt kirja saanud reisi- ja armulugu…
Imetlege siis pilte. Fotod vanast korterist:
Marthe de Floriani portree:
Sulepuru 