Kui kõik ausalt ära rääkida, siis ma põrnitsesin seda Ladina-Ameerika punkti umbes sama juhmilt nagu mõnel eelmisel aastal kohustusliku kirjandusega seotut. Ma ei oska öelda, milles asi, aga mul on tõrge hispaania ja/või portugali keelest tõlgitud raamatute ees. Justkui mingi müür tuleks ajus ette. Mõnikord on õnneks läinud, et head soovitajad on müürilõhkuja eest olnud, kõige tõhusam on olnud see ühisaju, mis kogunes ulmikute kõrtsilaua taha, või on uudishimu nii kange olnud, et on augu puurinud.
Õkva prõlla polnd ühtki müürilõhkujat kuskilt käepärast võtta. Aga punkt on vaja ju ära lugeda. Seega tegin natuke vangerdust ja võtsin inglise keeles kirjutava välis-argentiinlase. Sobib ju, eksole, kui väliseesti kirjandus on eesti kirjandus olenemata kirjutamise keelest ja autori sünnipaigast, siis võiks see argentiinlaste kohta ka ju käia.
Lugemine ise oli täitsa huvitav. Lugu jooksis kahes ajas, aastatel 2001 ja 1981. Peategelane on politseinspektor ja kuritöö on ka olemas ja lahendatakse seda ka, aga krimka asemel on tegu pigem läbi üksikisiku Argentina ajaloo mõtestamise ja/või tutvustamisega. Tegelased said järk-järgult sügavust ja kaasaelamist juurde, ajalugu rullus emotsioonist, et kurat, me oleks ikka pidand sinna puu otsa jääma, pisukese lootuskiireni. Kaasamõtlemist oli piisavalt palju. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad (a enne saavad piki päid nii esimeste kui tagumiste käest)…
Kuna ma Argentina ajaloost kuigi palju peale “Evita” filmi ei tea, siis õhtul lõbustas mu aju end sellega, et laulis ühte kõrva “Don’t cry for me Argentina!” ja teise kõrva lõuna-eesti tõlget “Ärr’ itke mu perra, Hõp’e-Tiina!”. Tüüpilise eestlasena esimestest ridadest ma muidugi kaugemale ei läinud…
Sulepuru 