Vahel võivad raamatute juurde viia üsna ootamatud viited. Näiteks netist leitud Lisa Perrini pildid kirjanikest. Täpsemalt siis Emily Dickinsonist ja Sylvia Plathist. Otsisin luulekogud välja, tassisin neid mitu nädalat kaasas, aegajalt vabal hetkel paari luuletuse kaupa lugedes.
Midagi tundus neis sarnast. Üksindus ja ühenduspüüd, hetke ülistus ja igaviku igatsus, tahe ajalikku ja ajatut omamoodi läbi tunnetada ja sõnadesse vormida. Mõlemad on saanud endale eesti keelde väga sobiva tõlkija – Emily Dickinsoni luulekogu “Kiri Maailmale” tõlkis Doris Kareva, Sylvia Plathi “Luulet” Tiina Aug.
Minu praeguse minaga ei haakunud hästi kumbki luulekogu, aga ma mäletan paarikümneaastast mina, kes vaimustus Emily Dickinsoni luulest, ja mulle tundub, et paarikümne aasta pärast olen ma valmis Sylvia Plathi luulest aru saama. Aga aegajalt proovida, kuidas mõni luuletaja just antud ajahetkel sobib, võiks muidu ka.
Ilmus Lugemissoovituse blogis.
Sulepuru 