Emma Beeby, Ariela Kristantina “Mata Hari”

Graafiline romaan või viieosaline koomiks, kuidas keegi nimetada tahab, Mata Hari viimastest päevadest, sekka meenutusi eelnevast elust. Emma Beeby lugu tugineb umbes samadele alusmaterjalidele kui Paolo Coelho “Spioon” (mille üle ma jorisesin siin) ja on oma ülesehituselt ja toonilt üsna samasugune, aga tänu mõnele aspektile ja üldisele suuremale usutavusele ning Ariela Kristantina kunstnikutööle on koomiks parem.  Mõlemad raamatud keskenduvad pigem tegevusele, et siis ja siis toimus see ja see, peategelase pähe vaatamine ebaõnnestub mõlemal, koomiksikirjutajal mu meelest vähema kolinaga. Üks mõtteuid, mida oleks võinud ju lahata, on näiteks, et kust tuli Mata Hari Java printsessiks nimetamine, oli see marketing või kogemata lendu läinud nali või siiras püüd oma identiteeti ise luua — kõik need võimalused on lugejale lahti ilma kirjanikepoolsete vihjeteta. Koomiksis on väidetavad spioonitsemised udusemad ja ilukirjanduslikumad, aga see armastuse tõttu intriigide puntrasse sattumine on umbes sama. Kurtisaanluse poolt puudutavad mõlemad teosed üsna vähe, aga kuna mul on olemas teatav Balzaci, Zola ja Dumas noorema lugemise kogemus, siis ma enamvähem kujutan ette, et ühtpidi oli see naise enda müümine, aga teistpidi andis see tolleaegses ühiskonnas mingi vabaduse, või vähemalt vabaduse illusiooni. Millest mõlemad teosed võinuks palju rohkem rääkida, on tantsu osa, et jah, loetletakse üles olulisemad lavaleastumised, aga ideed, harjutamine, muusikute leidmine, suhted teiste tantsijatega, tolleaegse tantsumaailma üldine olukord, manageerimine — kõik see osa on üsna lahti kirjutamata, asi, mida mõlemad olude sunnil, sest tantsijast ikka päris tantsuta kirjutada ei saa, mainivad, on inspiratsioon Java tantsudest, aga ma oleks tahtnud seda rida näha pikemalt ning seetõttu asjaolu, mis koomiksi minu jaoks kõrgemale pulgale tõstab, on Emma Beeby püüd tabada seda, mida Mata Hari laval tundis või öelda tahtis… Et siis, midagi uut ei ole, aga uudishimust kõlbas lugeda küll ja lihtsalt koomiksina võttes on tegu täitsa kena asjakesega. Omamoodi tore aspekt on, et šotlane kirjutab ja indoneeslane illustreerib raamatut, mis kõneleb Prantsusmaal kuulsaks saanud hollandlasest.

Mata Harist on päris kenake hulk filme tehtud, aga ma ei ole ühtegi näinud. Panin siia ritta hoopis rea kõhutantsijaid, kes on oma tantsudele saanud inspiratsiooni Mata Harist. Pisut paljuvõitu neid ju sai, aga sellest kuraditosinast ei raatsinud ma enam kedagi välja visata. Enamjaolt on tegu tribal fusioni artistidega, aga paar orientalit on ka.

 

 

Gordon Rennie ja Emma Beeby “Robbie Burns: Witch Hunter” ja Robert Burns “Mu arm on nagu ruske roos”

“Robbie Burns: Witch Hunter” — tekst Gordon Rennie ja Emma Beeby, joonistused Tiernen Trevallion, kiri Jim Campbell (Renegade, 96 lk)

See graafiline romaan on tore fantaasialend — seda nii pildilises mõttes kui süžee ja karakterite poolest –, mis on inspireeritud Robert Burnsi elust ja loomingust, eelkõige poeemist “Tam o’Shanter”, mis ilmus trükis 1791. aastal, aga katkeid-viiteid on ka tema teistele tuntud luuletustele. Raamatu lõpus on Jerry Brannigani kirjutatud Burnsi lühielulugu ja väike valik Burnsi luuletusi.

2015. aastal pärjas Scottish Independent Book Alliance (ma parem ei ürita seda tõlkida) raamatu tiitlitega “Parim graafiline romaan”, “Parim autor” ja “Parim uustulnuk”.

Urmas Tõnissoni koostatud Robert Burnsi eestikeelses luulekogus “Mu arm on nagu ruske roos” (Ilmamaa, 120 lk) on enamasti Ralf Parve tõlked, aga tõlkinud on ka Ants Oras, Kullo Vende, Mart Mäger, Georg Eduard Luiga, Lydia Koidula, Johannes Vau, Karl August Hermann, Ado Grenzstein, Friedrich Reinhold Kreutzwald ja Urmas Tõnisson. Täitsa tore on, et nii mõnestki luuletusest on mitu versiooni ja mine võta kinni, mis see parem on, kas see, et “oo, mu arm on verev, verev roos” või et “mu arm on roos, kui ruske roos“, aga nii üldiselt on mu meelest Ralf Parvele Burnsi tõlkimine eriti hästi sobinud, kui sisu ka nii pärispäris sama pole, siis hoog ja meeleolu, riimi- ja rütmitunne tunduvad küll hästi edasi antud.

Hannes Varblane Robert Burnsist:

“Ta oli rahutu hing, kõva kärakamees ja seelikukütt, ent eelkõige haises ta andekusest. Burns oli küll lüüriline luuletaja, kuid ka terav satiirik. Ent kui täpsem olla, siis ta oli ning on vist ikka veel šoti luules kõik. Kuigi ta oli šoti marurahvuslane ning on tänastegi šoti separatistide iidol, peab kogu ingliskeelne kirjandusilm teda omaks.”

Üks tuntuimaid ja armastatumaid Burnsi laule: