Ega seda romaani omal ajal noorsookirjandusena välja ei pakutud, aga oma olemuselt see seda ju siiski on.
Tegevuskoht on kutsekoolis Kuressaares (toonases Kingissepas) ja tegevusaeg on õppeaasta 1979/1980. Peategelane on 17aastane Kill, kes on lastekodulaps, Puiatust läbi käinud ja kel oma sõnaõigust, kuhu õppima minna, pole. Killil on kerge sütik ja rasked rusikad, õiglane meel ja hell süda, kinnine iseloom ja alaväärsuskompleksid. Ja lauluand. Raamatukangelaseks päris hea kombo, päriselus oleks sihukeste läheduses keeruline.
Suurema jao raamatust võtavad koolipoiste rahmeldamised ja eneseotsingud, aga antakse ka ülevaade õpetajatest. Nooremana lugedes ma neid ajalookihte eriti ei tabanud ja nõukaretoorikast lugesin mööda, nüüd tuvastasin mõlemad kihid ära, et ühtpidi julgus Siberijutt sisse kirjutada ja teistpidi need kohustuslikud nõukalaused, aga nii siis kui nüüd oli see minu jaoks eelkõige Killi kasvamise lugu. Unistused, armumised, pettumised, mineviku taak ja püüd leida see oma koht.
Selle raamatu mõjul võiks kirjutada päris paljudest asjadest, aga ma võtan siia kirja panna tõdemuse, et iga sõna, mida piisavalt raevukalt öelda, võib olla sõimusõna. Rrrabarrrberrr.
Sulepuru 