Eric Stenbock “Kogutud luuletused”

Täiuslik sügisene luulekogu.

Ideaalne lugemiskoht oleks kuskil üksikus häärberis, kamina ees ja küünlavalgel. On õhtuhämarus ja poolraagus puud kõiguvad tuules. Hakid on juba ära lärmanud, aga öökullihuikeini on veel aega. Käeulatuses õrn veinipeeker või kore viskiklaas. Kuskilt maja teisest otsast kostab kauge klaver ja gootilik, kõrge, veniv ja halav laul. Laul, kus on lootus ja lein, igatsus ja meeleheide.

See kogu on mu jaoks nii 19. saj. romantismuse esindaja, need suured tunded ja morbiidsus, lopsaks sõnakasutus suht kindlas raamis, segiläbi vihjed ja viiteid ning väga otseütlemisi, müstilisi heietusi ja natuke reaalikolakat ka. Kirjandusteadus liigitab Stenbocki küll dekadentsi alla. Aga tühja sest liigitusest, õiges tujus ja õiges meeleolus võib sedasorti kirjandus olla mu jaoks väga hea lugemine.

Ega tõlkijal — Riina Jesmin — lihtne polnud, aga suuremalt jaolt unustasin ma lugedes isegi ära, et tegu on tõlkeluulega, värsid olid kuidagi nii loomulikud. Ja tõlkijal on lausa imetabane ajastutunnetus! Mul on väga hea meel, et need luuletused nüüd eesti keeles olemas on.

Mul pole õrna aimu, kui tuntud need värsid oma ilmumisajal olid, aga pidid ju ikka olema, et otsapidi tänapäevani välja kesta, kuigi ega see tänapäevane austajate ring vist kuigi suur pole…

Ahjaa, kui keegi küsib, et mis vahe on tujul ja meeleolul, siis enamvähem on need samad asjad jah, aga tuju on minu jaoks rohkem kehaline, et tahtmine midagi teha, ja meeleolu pigem vaimne mõtisklev meeleseisund.

Eric Stenbock “Hingelaps ja teisi jutte”

See raamat on nendele, kel on kohustus baltsaksa kirjandust lugeda, aga kes on veendunud anglofiilid, sest tegu on baltisakslasega, kes veetis suurema osa oma elust Inglismaal ning kirjutas inglise keeles, aga kelle isapoolsed juured on baltisaksa jagu ning paar aastat jõudis ta ka Kolgas mõisnik olla. No ja muidu baltisaksa kirjanduse huvilistele oleks see ka päris huvitav lugemine. Ja neile, kes armastavad 19. sajandit.

Kogumikus on viis lugu. Esimene, “Hingelaps” on kõige pikem ja vast kõige huvitavam. Selles on mitmeid 19. saj. kirjandusele iseloomulikke jooni, aga seda põgusa äratundva noogutusena, mitte tüütu kordusena. On erinevate isikute portreid, kombekirjeldusi, pereelu, hingehaavu, ütlematajätmisi, müstilist puudutust, tõlgendusvabadust. No natuke ülepaisutatust ka, aga mu meelest see käis tolle ajaga paratamatult kaasas. Seeeest igapäeva eluolu oli kuidagi eriti usutavalt kirja saanud. Igatahes lugesin ma huviga, et nii, milline on siis autori järgmine käik, olgu siis stiili või tegevustiku või tegelaste valiku osas. “La Girandola” on lugu arstist, tantsijast ja armastusest. Ärge selle sõnakolmiku pealt hakake eeldusi tegema, kõik on hoopis teisiti, kui esmapilgul võiks arvata. See lugu meeldis mulle päris hästi, kuidagi paras segu dekadentsist ja realismist. Ülejäänud — “Tänapäeva püha Ventantius” on pisike kurb tsirkusejutt, “Skapulaari lugu” suuresti elu muutva nägemuse kirjeldus ja “Kolm kirja Norman O’Neill’ile” ongi kolm kirja — ei avaldanud mulle suuremat muljet, aga siiski on tore, et need eesti keeles nüüd olemas on. 

Lause raamatust: “Päike tõusis taas, kuid mu varjud pole põgenenud.”

Ma nüüd natuke kihelen, kas John Adlardi raamat “Stenbock, Yeats ja üheksakümnendad” ette võtta… Ja kogumikust “Hirmu ja õuduse jutud II” võiks Stenbocki juttu “Teine pool. Bretooni legend” ka lugeda. Ja ma sain nüüd teada, et ilmunud on ka Stenbocki luuletused. Noid tahaks küll lugeda.

Ave Randviir kirjutas 2004. a. Eesti Ekspressis pika artikli Eric Stenbock – dekadentlik õuduskirjanik ja Eesti mõisnik”. Ma kopipeistin selle teksti siia ka, sest elu on näidanud, et lingid võivad vahel katki minna.