Kes on lugenud, see teab niigi, millega tegu, kes pole, siis laias laastus on see omamoodi “Krahv Monte-Cristo” paigutatuna 1830.-40. aastate Itaaliasse, aga lühem, poliitilisem, vähema kättemaksu, aga kurvema lõpuga. “Kiin” kuulus mu lapsepõlvesuvede lugemisvarasse ja ma alati nuhuutsin.
Huvitav, et selle raamatu kohta netiavarustes suuremat muljetamist polegi, leidsin vaid ühe Linda Järve blogist. Seal pakutud žanrimäärang “ajaloolis-romantiline” on vist päris kohane, kuigi ei lapsepõlves ega nüüd üle lugedes seda “ajaloo” osa ma enda jaoks kuigi tähtsana ei teadvustanud, pigem oli see minu jaoks, et no kuhugi ja mingisse aega oli ju vaja need kangelased asetada ja palju ses tõest on, ausalt öelda ei huvitagi eriti. 
“Romantiline” aga katab ära nii tugevate värvidega karakterid, mässumeelsuse ja tulevikkupüüu kui kangelaste omavahelised suhted. Lapsepõlves köitis mind enim Gemma-Kiini liin, uuesti lugedes jagus tähelepanu ka teistele. Suhtekolmnurgad on kõik omadega parajalt puntras, olgu siis Kiin-Gemma-Martini, Kiin-Gemma-Zita, Kiin-Montanelli-jumal…
Üle lugedes tundus raamat lühem. See on vist autoripoolne nõks, et kõike ei peagi lahti kirjutama ja tuleb panna lugeja fantaasia tööle, teisalt, nüüd lugedes tundusid vihjed lausa silmakargavad, lapsepõlves pidi neid aegapidi lahti muukima. Aga eks ma poetasin pisara seekord ka… Lõpulause “Südamerabandus kõlab sama hästi nagu iga teinegi sõna,” teeb romaani kuidagi tänapäevaseks, aga oma üllatuseks avastasin, et see ilmus juba 1897. a.
Lugesin 1977. a. väljaannet. Mõnusa nostalgialaksu andsid tänapäeval kahjuks harva kasutuses olevad joonealused märkused. Ja ma ei mäetanudki, et ses raamatus nii ohtralt Shakespeare’i tsiteeriti.
Sulepuru 