Ma ikka imestan, kui lõdva randmega “Lugemise väljakutse” grupis mingeid raamatuid kohustuslikuks tahetakse teha või kui populaarsed on kohustusliku kirjandusega seotud teemapunktid. Ma olen see tüüp, kes siis, kui Prima Vistal Raeplatsil loeti ette katket Erkki Luugi esseest kohustusliku kirjanduse vastu, innukalt kaasa noogutas …
Niisiis. Minu väljapakutud kohustuslik kirjandus on see, et mine raamatukokku, vaata, mis näppu jääb, ja loe läbi. Kui tundub, et ei sobi, mine ja vali mõni teine raamat. Vajadusel korrata. No midagi peaks ju ikka olema, mis vähemat läbilugemise jagu kõlbab.
Mulle jäi näppu uus eesti noortekrimi. Ühtpidi oli nagu nadi, et kirjatehniliselt polnud mu jaoks just säravaim teos, kuidagi tuimalt ja konarlikult oli mu meelest asi kirja saanud. Teisalt oli olulis(t)el teema(de)l ja kuigi kohati klišeelik, siis kohati ka päris ootamatute tegevusarendustega. Ma ei tea, kui hästi see tänapäeva noorte keel kirja sai, aga minu jaoks kõlas usutavalt. Peatükkide lühidus ja kuupäevastatus oli iseenesest päris hea võte.
Lugemine tükki küljest ei võta ja vaatamata puudustele võib sel raamatul isegi lugejamenu olla/tulla. Need, kes lugedes lilli-liblikaid ja helget meeleolu tahavad, võiksid aga sest raamatust küll eemale hoida.
Sulepuru 