Vana võlg. Mitte ainult väljakutse mõttes, vaid et ma kunagi lubasin ühele inimesele, et jaa, ma loen selle raamatu läbi. Alustasin korda mitu ja no ei saand reele, aga siis — kes ütles, et raamatuid peab just algusest lugema — lõin raamatu suvalise koha pealt lahti, juhtus olema oktoober, täitsa hästi läks edasi, siis lugesin mai ja nõnda kuid segi paisates sai raamat läbigi. Esialgu ehmatav faktiüleküllus sai oma kirjandusliku põhjendatuse ning aegapidi hakkasin sest omamoodi stiilist, mis segab kuivi fakte oletuste ja kuulujuttudega, ka lugu pidama. Huvitav raamat, kui soone peale saada. Ainult et…
Ainult et ma oleks rohkem soolist tasakaalu tahtnud näha, see oli jällegi üks mehelt meestest meestele raamat. See ei tähenda, et raamatus naisi poleks, on küll, ja see, et naisi on raamatus vähem kui mehi, on ajalooline paratamatus ja selle üle ma ei nura, küll aga nuran ma selle üle, kuidas neid naisi on kujutatud: enamasti on nad defineeritud läbi suhte mingi mehega ja on meeste võtta ja jätta, ainus, kes on iseendana defineeritud, on Rosa Luxemburg, aga teda jätkub tervelt kahte lausesse, peaaegu annab mõõdu välja ka kahe lõigu jagu Virgina Woolfi, aga siis on ikkagi vaja toonitada tema suhet oma poolvennaga, ja paari lause jagu Gertrude Steini, aga siis tuuakse kohe ka tema vend mängu. Ka häiris mind see, et meeste vaevustel on tänapäevased diagnoosid (tuberkuloos, depressioon, süüfilis), aga naistel on endiselt müstilised kopsuhädad ja alakõhuvaevused, naiste haiguste tuvastamiseks ei oleks nagu meditsiin raamatu kirjutamise ajaks, 2012. a. veel arenenud. Omaette nähtus raamatus on Alma Mahler, keda autor esitleb eelkõige läbi meeste — Gustav Mahleri lesk, Oskar Kokoschka armsam, Walter Gropiuse abikaasa — aga kes on nii kange naine, et otsustab ise, kellega ja millal voodit jagab ja kellega ja millal paari läheb ning kellel oma otsustest ka suuremat jama ei tule. Ses meestemudases raamatus tuleb mul tänulik olla Almagi eest, kuigi Alma loomingulisest elust pole raamatus ridagi.
Kui meestest rääkida, siis neid on siin raamatus palju. Kirjanikke, kunstnikke, heliloojaid, kirjastajaid, kriitikuid, filosoofe, poliitikuid jne. Enamjaolt saksa-austria kultuuriruumist, aga päris palju on ka prantslasi, mõned inglased ja paar ameeriklast ja paar venelast ja paar itaallast, miskipärast on autorile oluline ka üks teatav grusiin. Mulle tundus, et autori põhisümpaatia kuulub Rainer Maria Rilkele, Thomas Mannile ja Marcel Duchampile, neist kirjutab ta kõige rohkem ja kõige soojemalt. Ta kirjutab ka palju Franz Kafkast, aga mul on tunne, et pigem hea käepärase materjali olemasolu tõttu, mitte et Kafka talle eriti meeldinuks. Ka jäi mul tunne, et autor nagu tahaks Oskar Kokoschkast rohkemgi kirjutada, aga ta ei suuda Kokoschkat mõista. Seeeest näib ta mõistvat Siegmud Freudi ja Robert Musilit ja Ernst Ludwig Kirchnerit ja isegi keiser Franz Josephit… Pea kõigi meeste puhul (ja neid on ligi sada) on jätkunud autoril huvi ja tahtmist tuua välja nipetnäpet eraelust ning viiteid või näiteid või kirjeldusi kas loomingulisest või ametialasest tegevusest. Valik, kellelt kui palju, on küll subjektiivne, aga on raamatu rütmi üsna hästi paigutatud. Seda enam teeb nõutuks, miks selle sajakonna mehe kultuuriloome kõrvale on mahtunud vaid Virginia Woolfi mainimine, üks Marie Mölleri mitte kuigi hea jõululuuletus ning Else Lasker-Schüleri armastusluuletused… Kirjeldus sellest, et Asta Nielsen on filmitäht, ei asenda kuidagi kirjeldust sellest, mida Asta Nielsen võis näideldes tunda või mõelda või vähemalt teha.
Kokkuvõtvalt siis nii ja naa raamat. Erapoolik, kuigi üsna huvitav kroonika-nägemus 1913. aastast.
Sulepuru 