Fonda Lee “Jade Legacy”

Näääähhh… Kui eelmised osad olid tegevusajaga paar-kolm aastat, siis siin kisub kroonikaks kätte ära, tegevusaeg on paarkümmend aastat. No ikka lugesin lõpuni, sest tahtsin ju teada saada, kuidas asi lõpeb ja millisteks tegelased siis vanuse lisandudes muutuvad, aga ei olnud seda esimese osa hoogu, värskust ja võlu, see aastatepikkune skeemitamine tüütas ära ja midagi loo suhtes ootamatut väga ei toimunud. Klannisõda vaibub, bossid on küll vihavaenlased, aga alates sellest, kui keegi väljaspoolt klanni meisterdas pommi ja see tähendas aukoodeksi rikkumist — viga võisid saada ju ka klannidesse mittekuuluvad inimesed — teevad eri klannide nö töötavad kihid omavahel koostööd. Ja tuta-tuta-tutta, helge tuleviku poole, siia ja sinna küll salamõrvu ja majandusskeeme ja poliitilisi ülesostmisi ning vältimatuid kahjusid, aga klann kui selline ju jääb. Mnjah. Minu lugemissoovitus läheb sarja esimesele osale, edasi lugege omal vastutusel…

Netis on mäng, et milline tegelane sa oleksid https://www.playbuzz.com/item/c7a9882d-803c-4c13-812d-4c9a047c0f9d

Fonda Lee “Jade War”

Teine osa Rohekondi saagast. Kui esimene oli veel natuke noorteka-vaibiga, siis siin raamatus kasvatakse täis. Peategelased kohanevad oma äkiste kättetulnud ametite ja elukorraldustega, pereelu ja lapsed, pulmad ja matused, võitlused ja võidud, läbirääkimised ja lepped. Tegevus  laieneb kodusaarelt kaugemale, tänavakaklusi jääb vähemaks, aga seda agaramalt püütakse majandust, kaubandust, poliitilist mõjuvõimu ja isiklikke sidemeid arendada. Ühtpidi oli jätkuvalt huvitav lugemine, sest tegelased on endiselt kaasahaaravad, aga segas see, et siin väljamõeldud maailmas oli väga igav geograafia ja väga vähe riike. Raamatu tempo kallal noriks ka natuke, et vahel läks jooksuga ja siis jäi venima ning mõned peatükid olid nagu romaani susatud novellid, et jaa, viisid tegevust edasi ja olid omaette täitsa head, aga stiililt nagu hästi ei sobinud tervikusse. 

Fonda Lee “Jade City”

Maffialugu ulmekuues.

Ma mingil ajal lugesin päris hea meelega maffialugusid, aga siis tüdisin nagu ära. Selle raamatu algusotsas oli mul veel see tüdimus peal, aga mingil hetkel läks sinna minevikumeeldimisse tagasi. Ma ei teagi, kas seepärast, et tegelased olid omamoodi huvitavad karakterid, või seepärast, et mulle meeldis see ulmeline nõks, või siis seepärast, et oli hästi kirjutatud lugu.

Ulmelist osa ei ole just palju, üldjoontes on see 1930-1980 või sinnakanti keskkond, et arvuteid veel ei ole, aga autod ja telefonid on, aga see ulmeline osa on oluline selle ühiskonna ülesehituses — nimelt on sel maal nefriit erliste omadustega, teatud vereliini esindajatel avardab kokkupuude nefriidiga taju ja annab kiirust, tugevust, vastupidavust. Aga selle nefriidiga peab olema ettevaatlik, igaühele mõjub see pisut isemoodi ja liiga palju nefriiti ajab hulluks. Algab lugu sellest, et päris pikalt on olnud rahuaeg, klannid on territooriumi kenasti ära jaganud ja toimetavad igaüks omaette. Aga siis tuleb välja, et üks klann on teinud aastaid ettevalmistusi kogu kupatuse ülevõtmiseks. Ja läheb lahti sõda, raamatus on selle kohta väjend, et “tullakse mägedelt alla”.

Raamatu keskmes on perekond, vanaisa ja tema kolm lapselast. Vanim neist on kolmekümnendate keskel ja juhib klanni, noorem vend on pealiku parem käsi kõiges, mis toimub tänaval, vanaisa aegadest on pärit “ilmamees”, see on ametikoht, mis koordineerib klanni majandus- ja poliitikasidemeid. Noorim õde veel otsib oma kohta. Igal on oma taust ja iseloom, omad põhjused ja põhimõtted, omad otsused ja teod. Ja vilksatab muidugi läbi muid klanniliikmeid, laiendateud perekonda, tegelased väljaspoolt klanni, mõned tegelased saavad rohkem tähelepanu, mõned vähem, aga peategelased on küll värvikad ja usutavad. Ja õrnalt kumab sest loost mingit idaeksootikat.

Lugejad näikse raamatu heaks kiitvat, raamat on saanud nii Nebula kui Locuse auhinna, lisaks World Fantasy Award, ning fännikunsti on netis palju (mis mu meelest on raamatu puhul päris hea indikaator). Ja ma kohe homme lähen järgmisi osi hankima (tegu on triloogiaga),  millal ma neid loen, on iseasi.

***

Kolm fakti Tartu Linnaraamatukogu (Kompanii 3/5) hoone kohta:

  • Esiteks üks kurb sündmus. 14. jaanuaril 1919. a toimus endise Krediidikassa keldris massimõrv, mille ohvriks langes 19 inimest. Tuntuim hukkunu oli piiskop Platon, talle on maja seinal ka mälestustahvel.
  • Nõukogude ajal asus III korrusel perekonnaseisuamet, II korruse raamatukogutöötajad olid pulmamarsist ikka üsna küllastunud.
  • Linnaraamatukogu keldris toimetas mõned aastad kunstigalerii Rael Artel Gallery: Non-Profit Project Space.