Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi. No ja ongi, seni kuni enam ei ole… Inimesed on üsna osavad oma probleeme varjama, nii enda kui teiste eest. Enda eest, et vaata, mõnel on veel hullem ja päris käpuli ju veel ei ole ja igalt poolt ju räägitakse, et mõtle positiivselt… Teiste eest, sest ega keegi ju ei viitsi eriti kuulata ja mis nad ikka teha saaks… Kuigi vahel võivad kogemata mõned valusad kohad välja lüüa (n dialoog raamatus, umbkaudu, et tead, kõik mehed ei ole halvad, ja rõõmsameelselt antud vastus, et ja-jah, ma ühte tean, kes ei ole).
See on ses suhtes kummaline raamat, et ma ei oska liigitada, kas see on selline tõsisemas toonis chick-lit või see on selline kergema lõpuga tõsiselt mõeldud kaasaegne kirjandus. Peategelane on pisut autistlike joontega kinnine ja otseütlev ja oma minevikuga kimpus olev kolmekümneaastane, kes lõpetas hiilgavalt ülikooli, aga nüüd töötab kontoris ja on on oma eluga suht rahul, sest vähemalt on katus pea kohal ja kindel elurütm ja sisemine valu on hoitud taltsutatuna. Kui armumine elu segi lööb, siis põhjalikult ja tagasilöögid tulevad esialgu üsna ootamatutes valdkondades… Aga lõpp on lootusrikas (kuigi mitte eriti usutav), et sõbrad ja toetus ja õige psühhiaater.
See raamat sobiks sellisele lugejale, kes tuleks umbes sihukese jutuga, et tahaks midagi elust ja inimestest ja suhetest, aga mitte päris lääget asja, krimkad muidu meeldivad, aga seekord päris krimi momendil ei taha, et võib olla nii nukrust kui muiet, aga päris nutulõppu eriti ei taha…
PS Erseni kohta oli päris hea tõlge.
Sulepuru 