Need raamatud sattusid mul üksteise järel lugemisse ja neis oli üsna palju sarnast, seega panen ühte posti.
Need raamatud jõudsid minuni mõlemad raamatupoes ringi tuhlates ilma igasuguse eelinfota, kas nad ka lugemiskõlblikud on. Kaanepildid kutsusid ja kaanetekstid olid kuidagi seda nägu, et teema võiks ju huvitada, ja raamatu keskel suvaliselt paari lauset proovilugedes tundus, et stiililt on tegu ehk mulle sobiva tekstiga. Laias laastus läks õnneks, st mõlemad raamatud sobisid üsna hästi mu lugemislauale.
Mõlemad on ilukirjandusliku romaani mõttes debüüdid. Genevieve Gornichec on üsna noor ameerika autor, ma ei leidnud, et tal üldse varem midagi ilmunud oleks, kui, siis mõned jutud. Sally Magnusson on 60+ šoti ajakirjanik, kel on varem ilmunud päris mitu mitteilukirjanduslikku raamatut. Ma olen kuskil juba kirjutanud, et mul on teatav positiivne ja leebem eelhäälestus debütantide suhtes ja et mulle meeldivad debüüdid. Neis raamatuis oli ka olemas see debütandi õhin ja siiras soov kirjutada just seda raamatut. Mõlemas oli mu meelest ka pisut algaja kohmakust, Gornichecil rohkem ja Magnussonil vähem.
Mõlemad raamatud on iseäranis sobivad Põhjala fännidele. Gornichec tegeleb müütide ja Magnusson ajalooga. Mõlemil on raamatu tarbeks päris palju eeltööd tehtud: Gornichec õppis ülikoolis ajalugu, keskendus viikingiajastule, luges lisaks saagasid ja ta instast on näha, et ta tegeb mingil määral ka taaskehastamisega; Magnussonil on taust kodust kaasas, tema isa oli islandlane, kes elas küll pea kogu oma elu Šotimaal, aga kes muuhulgas tõlkis Islandi saagasid inglise keelde, lisaks võttis Magnusson ette mitu reisi Islandile, et paremini tunnetada just selle saare omapära. Sümpaatne on, et mõlema raamatu lõpus on lühikokkuvõte sellest, mis teadaolevalt tegelikult juhtus ja mis autoritele inspiratsiooni on andnud ning mis suunas võiks huviline nüüd edasi lugeda.
Mõlemad autorid on valinud peategelaseks naise, kellest me kuigi palju ei tea. Gornichec on võtnud keskseks tegelaseks poolte Loki lapsukeste (Hel, Fenrir, Jörmungand) ema nõid Angraboda ja Magnusson 17. sajandil elanud Islandi pastori Ólafur Egilssoni naise Ásta Thorsteinsdóttiri. Gornichec on mu meelest müütiste tegelastega päris kenasti ümber käinud, põhilugu jookseb tuntud radu, juurde on antud taustu, värve, motiive ja tundeid ning autoripoolsed lookohandused (n Angraboda karakteri sidumine teiste müütidest tuntud nõidadega) on enamjaolt hästi tehtud. Magnussoni kangelannast on ajalookirjadesse jäänud vaid nimi, kõik muu on Magnussoni väljamõeldis. 1627. aastal ründasid Islandit piraadid ja ligi 400 islandlast, nende hulgas ka Ólafur Egilsson ja Ásta Thorsteinsdóttir, müüdi Alžeerias orjadeks. Ólafur Egilsson saadeti Taani kuninga juurde lunarahanõudega, Ásta Thorsteinsdóttir jäi pea kümneks aastaks orjana Alžeeriasse ning jõudis lõpuks väga väheste islandlastega koju tagasi.
Kust jookseb see piir, kusmaalt lihtsalt naispeategelasega raamat muutub naistekaks? Ma ei tea. Vist siis, kui keskendutakse suhetele, käiku läheb naiiv- või triviaalpsühholoogia ning teatav ebausutavus ja lihtsakoelisus. Mu meelest mõlemad raamatud kõlguvad seal piiri peal, mõlemas raamatus oli lehekülgi, mil ma tundsin, et nüüd loen naistekat, kuid üljoontes jäid mõlemad raamatud mu jaoks sinna “lihtsalt naispeategelasega raamatu” kategooriasse.
Oluline ühine teema raamatutes on perekond, armastus, emadus. Kohanemised ja kooskasvamised, lootused ja leinad, mõistmishetked ja möödarääkimised, muutused ja andestused, lahkuminekud ja kokkusaamised, valikud ja hetked, mil valikuid enam ei ole. Ja ema süda. See pereelu dünaamika kirjeldus oli mu meelest mõlemil päris hästi välja tulnud. Minu jaoks üllatavalt olid mõlemad raamatud üsna siivsad. Mind see lugedes ei seganud, aga see mõte käis mõlema puhul läbi küll, et mõni teine autor oleks selle või teise koha tõenäoliselt mahlakamalt lahendanud.
Teine suur ühine teema neis raamatuis on mälu, lood ja lugude jutustamised. Sellest võiks pikalt-laialt edasi jahuda (näiteks, et paljud Loki sekeldused toimuvad nö lava taga ja Angrabodani jõuavad seed juttudena või et Ásta otsib ja leiab lohutust nii Islandi saagadest kui araabia muinasjuttudest), aga postitus saab niigi liiga pikk, toon välja aspekti, et eks needki raamatud ole seepärast kirjutatud, et teatud lood me ühismälus edasi elaks.
Ülesehituselt on mõlemad raamatud ses suhtes sarnased, et esimene pool raamatust on üsna tugev (eriti Magnussonil), siis tuleb mingi ärakukkumine või lohisemine, aga lõpp on jälle täitsa hästi. Karakterid on valdavalt omanäolised ja oma tugevuste ja nõrkustega, iseloomu ja motiividega, mõned tegelased on paremini välja joonistatud ja usutavamad kui teised, kusjuures Gornicheci karakterid on pisut mitmekülgsemad ja Magnussoni omad on toekama taustaga. Kirg teema vastu, millest nad kirjutavad, paistab mõlemil välja.
Ma arvan, et mõlemad raamatud võiksid eesti keeles ka täitsa olemas olla. Kui väljaandev kirjastus viitsiks vähegi erinevatele sihtgruppidele (eelpool nimetatud Põhjala-huvilised, naistekate lugejad, Gornicheci puhul vikerkaarerahvas ja Marveli fännid (see viimane on Anglesina postitusest ajendatud, ise ma poleks selle peale tulnud), Magnussoni puhul saab rõhuda ajaloole ja Islandile (Eestis on mu meelest väga palju inimesi, kes on Islandit külastanud või tahavad sinna minna) ja mõneti ehk ka religioossetele otsingutele ning kindlasti on gruppe, keda ma siia ei taibanud lisada, ehk siis lühidalt — need raamatud ei ole igaühele midagi, aga need on üsna paljudele erinevatele lugejagruppidele midagi) suunatud reklaami teha, siis võiks see ehk äragi tasuda.
Kui Anglesina lõpetas oma postituse sõnaga: “Soovitan!”, siis mul läheb see sõna mõlemale raamatule kaasa. Küll ilma hüüumärgita, aga no ikka sama sõnaga. Ja kui kummagilt midagi uut silma jääb, siis tõenäosus, et ma neid teisi raamatuid ka tahan lugeda, on päris suur.
Sulepuru 