George R. R. Martin “Valguse hääbumine”

Kummaline raamat.

Maailmaehitus on vägev — kui kaugele inimkond oma kosmose uurimise ja kolonisatsiooniga on jõudnud, millised arengud ja kohanemised on erinevatel planeetidel olnud ning konkreetse planeedi, kus sündmused toimuvad, saatus. Tegevus on suht kammerlik, peale peategelase on veel neli inimest, kellest pisut pikemalt räägitakse, ja veel kümmekond, kes väiksema tutvustusega lavale ilmuvad. Meeleolu on algusest peale selline, et no see lugu ei saa hästi lõppeda. Suures osas on see raamat mu jaoks suhtedraama võõrplaneedil, kultuuride konflikt ja lõpupoole madinat.

Autorid, kes lugedes pähe tulid, olid Sheri S. Tepper (sest kuigi kamba peale on vaid üks naistegelane, siis küsimus naise rollist on üsna tugevalt sees), Maniakkide Tänav (eriti tema “Newtoni esimene seadus”, et esialgu tunduvad olulised ühed tegevusliinid, aga need jäetakse lõpupoole natuke unarusse, sest madin pressib peale), Ursula le Guin ja Lois McMaster Bujold (neid erinevaid kultuuriaerenguid on püütud avada ja lahti kirjutada, et miks mingi suundumus mingil planeedil domineerivaks muutus).

Mul jäi kangesti tunne, et siia raamatusse on miskit sellist sisse kirjutatud, mida ma praegu ei suuda tabada.

George R. R. Martin “Jäälohe”

Ilus raamat.
Oskagi nagu midagi muud öelda.

Kirjastus on oma saatesõnas
olulise ära öelnud:

Jäälohe oli legendaarne ja hirmuäratav olevus, sest ühelgi inimesel polnud õnnestunud teda taltsutada. Kui ta kuskilt üle lendas, jäi maha kõle külm ja jäätunud maa. Kuid Adara ei kartnud. Adara oli talvelaps, sündinud kõige karmima pakase ajal, millest hullemat ei mäletanud ka kõige vanemad inimesed.

Adara ei teadnud, millal ta esimest korda jäälohet nägi. Tundus, nagu oleks lohe tema elus kogu aeg olemas olnud. Algul eemal, kui ta üksi külmas lumes mängis, samal ajal kui teised lapsed olid soojadesse tubadesse pagenud. Neljandal eluaastal ta puudutas lohet ja viiendal ronis esimest korda ta laiale külmale seljale. Ent kui ta oli seitsmene, lendasid põhjast kohale tulised lohed ja sööstsid Adara rahuliku kodutalu poole. Ning ainult talvelapse – ja teda armastava jäälohe – võimuses oli päästa ta senine maailm täielikust hävingust.

„Jäälohe” sündmused toimuvad samas maailmas, kus George R. R. Martini tohutu müügieduga sarja „Jää ja tule laul” ning selle põhjal valminud filmiseriaali tegevus. Haaravat ja südantsoojendavat lugu tüdrukust ja tema lohest rikastavad palju kiidetud kunstniku Luis Royo illustratsioonid.

George R. R. Martin on kuuekordne Hugo ja kahekordne Nebula auhinna võitja, tema fantaasiasarja „Jää ja tule laul” on ohtrasti kiidetud ja selle järgmisi osi oodatakse kannatamatult. Raamatusarja põhjal on tehtud edukas filmisari. Kirjanik elab New Mexico osariigis, Santa Fe linnas.

Luis Royo on viljakas Hispaania kunstnik, keda tuntakse eeskätt ulmeraamatutele tehtud lopsakate illustratsioonide järgi. Ta on illustreerinud üle kolmekümne raamatu ning osalenud oma töödega paljudel kunstinäitustel Hispaanias, Itaalias ja Ameerika Ühendriikides.