Selle raamatusoovituse sain Sille Rossilt. Esiteks on mu jaoks väga austusväärne tema isiklik väljakutse “üks Punase sarja raamat kuus”. Ma tean küll, et selles sarjas ilmub valitult häid ja väga väid raamatuid, aga ma ei tea, miks ma sealt nii harva enda lugemislauale midagi valin. Teiseks oli mul kassiraamatu lugemise tuju, kuna “Rändava kassi kroonikad” polnud päris see, mida ma tahtsin, siis mõtlesin proovida “Saveli päevi”. Ja Sille Rossi raamatututvustus andis mõttele tuge.
Moskva, kassid, inimesed. Peategelane Saveli jõuab olla tänavakass, kodukass ja töökass, igat rolli korda mitugi. Tark ja rahutu hing, kes leiab nii ilusaid sõprussidemeid kui näeb ka inimeste halvemat poolt, võtab stoilise tänuga vastu pakutu ja tavaliselt laseb jalga, kui aimab, et tema tingimused lähevad alates mingist punktist ebamugavaks. Ta kohtub väga erinevate inimestega ja erinevate kassidega, aga kuigi raamatu kompositsioon minu meelest veidi lonkab, siis üldjoontes on inimesed ja kassid tasakaalus. Sõnastus on omapärane ja lopsakas ja stiilimuutustega ja omajagu vimkadega, usun, et Erle Nõmm on tõlkides andnud oma parima.
Kassi silme läbi vaadatut lugedes jäi eriti meelde kaks nüanssi: et kassid mäletavad käsi (kui tõene see on, ma ei tea, aga usutav on see küll) ja et hulkuvate kasside heategijad on suuresti mehed — turvamehed, kojamehed, politseinikud, kirgiisi kalevipojad — vene kontekstis tundub see isegi usutav või on lihtsalt asi selles, et autori tutvusringkonnas on kasse armastavaid mehi rohkem.
Igatahes on see tugev debüüt, mida soovitada nii kassilembikutele, vene kirjanduse austajatele kui uuehoolikutele.
Sulepuru 