Heljo Mänd “Taeva-uni”

Luulekogu, mis on pühendatud nendele lastele, kes ei kasva suureks, vaid lähevad taevasse. Mõte on ilus ja kurb ning küllap nii mõnelegi on see luulekogu teraapiline lugemine, aga paraku on luuletused enamasti sellises rütmilis-riimilises lahenduses, mis mulle sugugi ei istu, ning kui keegi kunagi iseloomustas “Rapuntsli” multikat, et ega ikka tervet filmi ainult kuldsete juustega välja ei vea, siis siin ma ütleks, et ega ikka tervet luulekogu ainult taevase lasteaia kujundiga välja ei vea. Aga kuna siin kogus vist ongi olulisem see mõte ning ma olen pisut puudulik sedasorti sõnastust nautima, siis soovitan siia luulekogusse sisse vaadata küll, pealegi on see väga kenas kujunduses, Kadi Kurema illustratsioonidega.

Näiteluuletus:

 

Akende taga

Me jookseme taevast alla,
me piilume akende taga.
Me piilume, kas meie ema,
meie maapealne ema magab

või joob ta isaga kohvi
ning räägivad üht ja teist.
Nende süda on perealbum,
kus hoiavad pilte meist.