Nohetjahetkahet… Et ühest küljest on, mida kiita: Tartu ja eesti etno, et kirjutajal on veel oma kooliaeg ja selle pained päris hästi meeles, kohati oli ajaränd täitsa leidlik ning mõned lausestused täitsa toredad. Paraku on ka paljut, mida laita: kirjutamistiil, kangelased ja troobid on pigem fännikirjandusele kui päris kirjandusele iseloomulikud, nii mitmedki head võimalused on jäetud kasutamata, stiililiselt hüppab tekst vaheldumisi lamedustest ilukõnelusse ja erilist uba ma ka ses jutus ei leidnud. Aga niisama laupäevaõhtuse meelelahutuslugemisena, iseäranis nooremale rahvale, kõlbab vast tarvitada küll.
Mul oli kindel plaan siia punkti alla midagi folkloorset lugeda, kui see raamat läbi sai, siis leidsin, et kuigi ma alul ilukirjanduslikku tõlgendust ei mõelnud, siis folklooriga mängimine, Tartu kant ja Lõuna-Eesti on tegelikult just see, mida ma siia punkti alla tahtsin.
Sulepuru 