Igor Baranko “Jihad”

.

Oh-sa-mu-meie!

.

Pöörane-pöörane tulevikulugu.

.

On aasta 2040.

.

Kuskil Siberi ühes mahajäetud kaevanduslinna lagunevas kortermajas istub naine ja mediteerib. Kas elu on unenägu, kas unenägu on tõelus jne.

.

Moskvas on pukis mees, kes on ainult natuke hullumeelsem, kui praegune. Soov impeeriumi luua on sama, aga tema võtab eeskujuks mongolid, topib patriahi narkootikume täis ja käseb Tšingis-Khaani pühakuks kuulutada. 

.

Tšetšeenia sõda on läbi ja alles on vaid üks tšetšeen, kes otsib Allahi nimi huulil oma Taevast Tšetšeeniat.

.

Ukrainasse jõutakse jutuga ka. Seal on üks värvikamaid tegelasi Tšernobõli läheduses üleskasvanud piirivalvur. Tšernobõl on talle andnud huvitavad lisavõimed.

.

Ajaloolisi tegelasi (Lincoln, Newton, Roerich, Lenin) vilksatab siin-seal, kes kloonitud, kes mälestustes, kes UFOs.

.

Religioonide pillerpall — islam, õigeusk, budism, hinduism. Kõik on seotud ja kõik on eraldi. Uned ja tegelikkused jooksevad ristirästi ja niitide järgijad saavad valgustatuse (või verise lõpu).

.

Visuaal on meisterlik ja häiriv ühekorraga. Selle loo jaoks kuidagi õige.

.

Lugu ilmus esmakordselt 2003. aastal.

Igor Baranko “Shamanism”

Sattusin koomiksi otsa, mille tutvustus kõlas: “A fascinating tale of an alternate history of North America as told through a time-spanning Native-American love story.”

Algus oli … veider … aga siis tõmbas lugu kaasa ja mängureeglid said selgemaks. Mulle tundub, et Igor Baranko on teemat uurinud, indiaanipärimuse, kunsti ja hõimude eripäradega end kurssi viinud ja siis jutustanud just sellise loo, nagu talle sobivam tundus, et miskit on olemas, aga sellega on üsna vabalt ümber käidud. Märkimisväärt on, et Baranko on nii teksti kui pildi autor.

Spoilerdus:

Esimene lugu on sellest, kuidas poiss kolm korda kosjas käib. Esimene kord poiss tapab (kogemata) tüdruku. Läheb siis poiss tarkade juurde ja tantsib end ajas tagasi. Teine kord tapab tüdruk enda. Läheb siis poiss tarkade juurde ja tantsib end ajas tagasi. Ja kolmas kord kosjad õnnestuvad.

Teises loos läheb poiss oma uute sugulastega retkele. Retk ei lähe just hästi — omavahelised nääklused, vangistus ja ootamatu vabanemine ning poiss satub hispaanlaste kantsi, millest on järel vaid viimane valvur ja relvaarsenal ning lõpuks laseb poiss selle kantsi suurejooneliselt õhku. Tagasiteel tapab duellil tüdruku venna, samal ajal sureb tüdruku isa ning tüdruk, kellest on saanud kuninganna, ütleb tast lahti.

Kolmandas osas läheb tüdruk poisile järele. Poiss on saanud aimu, et ajatantsud on midagi segi löönud ja läheb itta, et seilata üle mere. Sekeldusi tuleb tal nii kolme hullu kuninganna kui nende tütrega kui sündimata pojaga, aga laevad ta saab. Ja tüdruk jõuab kohale just hetkeks, et kaugelt kaldalt lehvitada. Siinkohal jääb lugu pooleli, ma loodaks, et see lugu kunagi ka edasi läheks.