Ma vaatasin peaasi.ee vaimse tervise kampaania plakatit ja murdsin pikalt pead, et kas kampaania kunstnik on eriti naiivne või eriti küüniline… sest need värvilised nupsukesed tekitasid isegi nii korralikus tütarlapses, nagu mina olen, esimese seoselingi ajus ekstaasitabletikestega.
Kuidas see lause nüüd selle raamatuga seostub? A no, terve raamat on narkot täis, tarbijaid on vähem, aga diilereid, edasimüüjaid, rahastajaid, informaatoreid ja kinnivõtjad on palju ja igasuguseid, põhitähelepanu läheb siiski Helsingi narkopolitseile ja iseäranis selle juhile. Ma ei tea, kas J. K. Tamminen on ise korrakaitseorganites töötanud, aga tema kirjutamisstiil laseb oletada, et on. Ses raamatus on kuidagi vanale võmmile omast segu nullstiilist, mallepärnasid ehmatavast sõnavarast, protokollilaadsest emotsiooni- ja hinnangutevabast väga täpselt kirjeldatud tegevustikust ning sellest omamoodi künismi ja idealismi põimumisest, mis olid olemas ka n Võsaste ja Anvelti raamatutes.
Lk 109-111 on värvikas narkoärikate liigitus vana narkovõmmi pilgu läbi:
- organiseeritud kuritegevus. “Mootorrattagängide ilmumine tõstis organiseeritud kurjategijate oskused narkoäris hoopis teisele tasemele. Nende tegevust juhitakse rahvusvaheliselt ja neil on ressursse. See puudutab nii Soome kui Eesti mootorrattureid. Nemad on armee.”
- noored eestlastest tulipead. “Nende tegevus on selline soperdamine, et nende popsutajate kinnivõtmine paneb peaaaegu kaasa tundma.”
- vanglas istunud ja vastvabanenud narkokaupmehed. “Need tüübid on narakopolitseile kui kartulikasvatus. On vajavaid oodata, kui mugulast kasvab uus narkodiil ja pikem vanglakaristus. Selles klassis ei ole õnnestujaid. Mitte kunagi.”
- tõsised tegijad. “Tõsised tegijad ei uhkelda. Nad teenivad ja neil on selge arusaam sellest, mis ümberrinngi toimub. Nende lood ei jõua ajalehtedesse, vähemalt mitte narkotehingute asjad. /–/ Kattemees varjab oskajat. Sissekukkunu läheb kas vanglasse istuma või mulla alla.”
- prügikala. “Alamkihti kuuluvad sotsiaalabirahadest elavad väikesed pätid, kes on riigikorralduse ohvrid. /–/Varsti lähevad kogu pundiga istuma ja vanglas nutetakse ja kaevatakse igas suunas. Pere ootab toetuste najal isa koju…”
Tagakaanel on kirjas, et see on tõsielusündmustel põhinev, aga selle lause lasin ma endast mööda, ma tahaks elada pisut ilusamas maailmas ja seega võtsin endale vabaduse tõlgendada paljusid asju ilukirjanduslike liialdustena. Raamatust nopitud lause “Politseinike ja kurjategijate võrgustumises ei ole midagi imellikku” tekitab vägagi vastakaid mõtteid, et pragmaatiliselt, politseil on informaatoreid vaja ja nii tuleb lekitajatel lasta vabamalt omi asju ajada, aga kusmaalt jookseb see piir, mil vastuteened liialt isiklikult kasumlikuks osutuvad ja kaalukauss seaduslikkuse piirist liialt kaugele kandub…
Kokkuvõttes sihuke kuivavõitu raamat, et kui teid huvitab, kuidas käis narkokaubandus siin- ja sealpool lahte 13 aastat tagasi, siis lugege, ilukirjandusliku elamuse mõttes ei tasu vaeva, kuigi esmene lause on ahvatlev: “Tänav läigib nagu ahvena selg.”
Sulepuru 