Oleks kirjastaja raatsinud kuskile kaanele või tutvustusse poetada sõnapaari “kogumik indiaanijutte”, siis mul oleks see raamat juba ammu loetud olnud. Kui keegi siin varem kiitis kaanepilti, siis jah, meeleolu see annab, aga figuurist on kõige paremini välja joonistunud põlved ja tume nägu tumeda metsa taustal tahab ikka väga pikka ja põhjalikku uurimist, et aru saada, kellega tegu on …
Niisiis — kogumik indiaanijutte. Küll valge mehe poolt kirja saanud, aga kuidagi eelarvamustevabalt, kirjeldavalt, mõistmispüüu ja kahetsustundega, et nende rahvaste elu on nüüd tegelikult omadega läbi (või peaaegu läbi). Pisikeste sutsakatena ja tihtipeale jutt jutus võttega kirja saanud lood räägivad nii igapäevaelust kui sõdimistest, saatustest ja langustest, mõtteviiside põrkumistest ja kohanemisest. Jutud kulgevad suht tasaselt, isegi need lahingud, aga õiges meeleolus on see kui vaikselt voolav lõkkeäärane jutt, mis nagu elus endaski, vahel mitu tiiru teeb ja ootamatult katkeb. Ja nukrus jääb lõkkesuitsuvinena jupiks ajaks kaasas käima.
Mu meelest on väga kena, et selline jutukogu olemas on. Mille eest ma Londonile eriti tänulik olen, on see, et ta on oma juttudes mu meelest kohati suutnud talletada ja edasi anda teatud hõimude kõnelemisviiside, mõistete kasutuste ja ümberütlemiste eripärad. Noh see folkloorihuvilise tasand. Tasandeid, mida see jutukogu katab, on veel palju rohkem, aga ma toon lihtsalt selle praegu esile.
Lugege!
Sulepuru 