Jan Kaus “Vaade”

Ma tean, et Jan Kaus ei ole minu veregrupi kirjanik, aga mingi nüri järjekindlusega ma ikka vahel loen teda. Võib-olla seepärast, et isegi kõige negatiivsemate lugemiselamuste puhul olen ma alati pidanud tõdema, et aga lauseid see mees kirjutada oskab.

Läks seegi kord nii nagu enamasti. “Vaade” on mu jaoks laias laastus mõttetu tühi targutamine, aga laused olid ilusad ja huvitavalt kirja pandud. Põhimõtteliselt on raamatuke pikaks venitatud essee vaadetest, maastikest, loodusest, pikitud tsitaatide ja isiklike mälestustega, tõestamaks neid seisukohti, mida autor on endale tõeks mõelnud. Mõne kohaga olin isegi nõus, aga üsna tihti tuli tahtmine autoriga vaidlema hakata, et nojaa, aga sa unustasid selle ja tolle nüansi ära, see ei ole ju päris nii, aga samas, see pole mu jaoks nii oluline teema, et ma viitsiks hakata tõsiselt vaidlema või oma mõtete tõestuseks mingeid allikaid otsima, sest seda pean Kausi tunnustuseks küll ütlema, et ta on üsna palju kirjavara läbi töötanud ning loetu ja kogetu enda jaoks kenasti süsteemi pannud ja loetavaks kirjutanud. Las siis olla nii.

Ilusaid lauseid tahate, siis lugege Kausi.

Jan Kaus “Ma olen elus”

Minu jaoks on Jan Kaus eelkõige novellikirjanik. Või isegi mitte novellide, vaid miniatuuride meister. Tema romaanid on mind õlgu kehitama pannud, aga laastukogusid soovitan teistelegi. Novellilisus lööb Kausi juures välja ka selles romaanis – palju erinevaid tegelasi, palju erinevaid elusaatuseid läbi üsna pika aja ja üle üsna laia ala, aga need peatükid on rohkem omaette ja vähem kokku seotud kui romaanides tavaks. Kui Maire Liivametsale on tundunud, et Kaus sõlmib lõpuks otsad kokku, siis minu jaoks jäid küll lõngad lahtiselt tuule kätte lehvima. Ja no vahel võibki neid lehvida lasta, aga sedakorda jäi neid minu maitse jaoks liig palju ripakile.

Karl Martin Sinijärv jagas ühes oma ülevaates kirjanduse laias laastus kaheks: raamatud, kus mitte midagi ei juhtu, ja raamatud, kus kogu aeg juhtub midagi. Jan Kausi „Ma olen elus” on ses suhtes üks kummaline raamat, et ei saa öelda, et midagi ei juhtuks, juhtub küll, igapäevaaskeldustest suurte juhusteni ja rännakutest märulihetkedeni, aga kirja on see pandud kuidagi eemalviibivas mitte-midagi-ei-juhtu stiilis. Tundub, et kõik lihtsalt voolab vaikselt sinna, kuhu autor tahab loo veeretada, või siis sinna, kuhu lugu autori veeretas. Ilusas sõnastuses, aga igavavõitu.

Triinu Meres on kunagi öelnud, et kõigepealt peavad ühes heas jutus olema kaasa elama panevad kangelased. Ma ise nii kategooriline ei oleks, aga seda raamatut lugedes tuli Triinu lause kummitama küll. Tegelasi on palju, aga nad kõik on kuidagi ühtemoodi tuimad tükid, nimede ja seoste meelespidamisega, et kes kelle poeg ja kes kelle vend, kes kelle naine ja kes kelle armuke, oli lugemise ajal tükk tegu. Tegelased ei eristu üksteisest just eriti palju, Haraldid-Mihklid-Georgid-Larad sulasid vaikselt üheks halliks massiks. Vahel oleks tahtnud lugedes röögatada nagu lavastaja peaproovi ajal üksi üheksandast reast: „Ei usu!”, vahel nagu usuks ka, aga ei huvita eriti. Ja kui mõne tegevusliini vastu huvi tekibki, viib Kaus jutu kiirelt mujale.

Ulmelugejana näen ma raamatus hulka raisatud võimalusi. Kui vilksatas legend Kassnaisest, siis ootasin ma Karen Orlau väärilisi etnoõuduse hetki, aga sinnapaika see lugu jäigi. Paarisaja-aastase mehe puhul oleks oodanud mingit selgitust, peale selle, et „äh, mingi geenivärk”, või siis natuke pikemat elulugu. Ja kui geenmoondatud kummeliga juba ühes Eestimaa otsas möllati, siis mingit analüüsi, mis see kohalikule taimestikukooslusele kaasa toob, oleks raamatus tahtnud näha küll. Kildagaasi kaevandamise lause käiakse lauale, aga järge sellele lausele ei tule. Ja üleüldse – kui laenata ümberütlemist Jüri Kallaselt – liiga palju kartuliputru ja liiga vähe tatraputru.

Kui keegi nüüd kokkuvõtteks arvab, et seesinane kirjatükk pigem lugemishoiatuse kui lugemissoovitusena mõeldud on, siis päris nii see pole. Julgustan kõiki ikka omal nahal läbi katsetama, et mida tema sellest raamatust leiab. Kasvõi paar lehekülge ja diagonaalis. Jan Kausi lausestusoskus ja pisiasjade märkamine väärivad seda küll. Testida võib ka seda, palju sellest, mis autor enda meelest sisse on kirjutanud (vt intervjuu Mart Juurega), lugedes silma jääb. Ja kas ulmeline osa klapib raamatu üldtooniga kokku või on see pigem „tolksti see pisuhänd”.

Lõppu veel retooriline küsimus, et mis häda neil eesti autoritel selle elusolemisega on –„Kas ma olen nüüd elus” (Siim Nurklik), „Elus” (Triin Tulev), „Ma olen elus olemise tunne” (Jim Ashilevi), „Ma olen elus” (Jan Kaus)…

Ilmunud algselt ulmeajakirjas Reaktor.

Jan Kaus “Kompass”

Minu jaoks — mõttetu, aga ilusti kirjutatud, ebausutava tegevustikuga, aga usutavate meeleoludega — noh, selline nagu Kaus minu jaoks ikka enamasti on. Lugemisele kulunud aega ei kahetse, edasi lausa ei soovita, aga ma olen üsna lootusrikas ses suhtes, et mõni teine lugeja suudab raamatust mõtte ja usutavuse üles leida.

Ilujutu tsitaat:

Ta oli kunagi kusagilt lugenud, et võib-olla eksisteerib tegelikkuses vaid üksainus vaim ning seda (või teda?) võiks ette kujutad valgusena, mille ümbermõõt on mõõtmatu. Ning igal inimesel on võimalik sellest vaimust osa saada, lasta valgusel endast nagu aknast läbi paista. Kõik sõltub oma tahtest. Ta olevat hakanud sellele mõtlema just tädi majas, mis asus lähimast suurimast asulast, Karksi-Nuiast, kahekümne viie kilomeetri kaugusel. Õieti  küll maja hoovis tähistaevast vahtides. Seal oli ta hakanud mõtlema, et äkki on nii: nõnda nagu väljas, nõnda ka sees. Me eksleme pimeduses ja me eritame pimedust, ent see pole kunagi pilkane, vaid selles on laiali pillatud lugematu hulk miniatuurseid valguspunkte.

Punkti alla üksildane paik on seda raamatut pisut kummaline paigutada, sest suurem osa tegevusest toimub ju Tallinnas, aga see ülalolev ilulõik kirjeldab seda üksildast kohta ja on tegelt ainus koht raamatus, mis mind kaasa haaras, niiet jah, minu jaoks üksildase paiga raamat.
Ja järelmõttena — kui nüüd natuke coelhotseda — selle raamatu peategelase süda oli ka üsna üksildane paik….