Jan Kjaerstad raamatus “Märgid, mis juhivad armastuseni” on mitu kihti, mida võib nautida nii koos kui eraldi.
Romaani esimeses pooles saab pealkirja võtta sõna-sõnalt: peategelane otsib märkide järgi armastust/armsamat. Hiljem märgi tähendus muutub, asjaliste märkide (A-tähega sõrmus) asemel on käitumuslikud (seljalejoonistatud tähed) märgid. Niisiis romaan armastuse otsimisest, leidmisest, arengust.
Oluline teema on kiri. Raamatus on piki arutluskäike tähekujude ja õige paigutuse tähtsusest mingi teksti mõjulepääsemisel. Seda osa lugesin ma erilise huviga ja tundsin kahetsust, et mul endal puudub oskus ja tunnetus, millega šrifti sobivust tekstiga hinnata.
Mõneti on see romaan saatusest ja sellest kuipalju elus ettejuhtuvad seigad suunavad ja mõjutavad edaspidist elu. Autor tundub saatust uskuvat, olgu näitena toodud kiviraidurist vanaisa kuju aitamas peategelasel tunnetada tähtede jõudu ja omadusi, või tõdemus, et ikka juhtub, kui soovides parimat kukub välja nagu alati.
Aga eelkõige oli see minu jaoks raamat lugudest ja lugude tähtsusest. Romaani põhiosa jutustab peategelase kujunemis- ja armastusloo, vahele on põimitud väikesed mõistujutud tähtedest ning peategelase armastatu on lugude vestja. Lood aitavad üksteist tundma õppida, lugude kaudu mäletatakse minevikku ja luuakse tulevikku. Lood seovad ja ühendavad inimesi. Mõnikord ka lahutavad, kui järgida rohkem märke kui inimesi…
2007, ilmunud Lugemissoovituse blogis
Sulepuru 