Ma satun vahel netis sinna vabasse koomiksikeskkonda kolama ja kuna ma üldiselt koomiksite ajaloo ja trendidega olen väga kehvasti kursis, siis mulle satuvad vahel suht veidrad asjad ette.
Ma otsisin näidet kuuekümnendate koomiksitest, aga kõik, mis ette sattusid, olid mu maitse jaoks nii kehvasti joonistatud, et ma ei viitsinud neid lugeda. Selles loos oli otsitav aastaarv sees, pilt mulle meeldis ja kui ilmumisaasta on 2013, siis peab tõdema, et viiekümne aastaga on koomiksite joonistamisstiilid ikka väga palju muutunud — värvilisemaks, rikkalikumaks, täpsemaks.
Lugu algab kui tavapärane Vietnami sõja lugu, aga saab müstilist vinti juurde. Vägivalda on palju, aga esteks on see sõjalugu ja testeks, vaata kaanele, kes alusloo kirjutas, eksole, seda oligi ju oodata… Autorite töö on jagunenud nii, et Joe Hill (kui keegi veel ei tea, siis Joe Hill on Stephen Kingi poeg ning nende loomingus on sarnaseid jooni) on alusloo autor, Jason Ciaramella kirjutas loo koomiksiks ja Nelson Dániel joonistas pildid.
Siis ma tuhnisin natuke veel ja sain teada, et see raamat on eellugu sarjale “The Cape” ja et põhisari on lugejatele täitsa hästi meeldinud, selle “1969” osas on arvamused seinast seina. Mul endal on suht kõhklevad muljed. Pildiline pool mulle meeldis, see stiil ja värvidevalik. Loos midagi oli, mingi konks ja mäng oodatu ja ootamatuga, aga miskit jäi närima, et pole nagu päris see, minu puhul võib see lihtsalt olla sellest, et ma põhilugu ei teadnud, kuigi, ilma selle teadmista mõjus lugu mu jaoks täitsa terviklikult.
Põhjus, miks mulle see Vietnami sõja lugu just nüüd silma jäi, oli see, et Prima Vista vestlusõhtul Uwe Laubi ja Jüri Kallasega oli juttu sellest, et 1971., 1972. aastal kasutasid ameeriklased Vietnamis kliimamanipulatsioone, lastes vihmahooajal mahalangeval vihmakogusel kolmekordeistuda. 1974. aastal tuli selle tõukel ÜRO konventsioon, mis keelas ilmasekkumiste kasutamise sõjapidamises.
Sulepuru 