Jens Lapidus on sellest kaasaegsete Põhjamaade krimiautorite kambast üks mu lemmikuid. Ma päris täpselt ei teagi, miks just. Lapidusel on kirev kurikaelte galerii: on nii sisserännanute poegi (serblased, iraanlased jt) kui rootslasi, esimeste osaks on enamasti narko, relvad, röövid, katus, rahapesu ja maksude optimeerimine, svenssonitele jäävad börsipettused, perverssused ja märja töö tellimine. Seal vahel on väga erineva moraalikoodeksiga politseinikud ja peategelasena särav kangelanna ja õigluse eest võitleja advokaat Emelie. Lahti on kirjutatud erinevad variandid (ümbrus, sõbrad, juhus, ahnus, kättemaks, lihahimu jne), kuidas sinna kuritegevuse sohu satutakse. Nii realist olen ma küll, et saan aru, et kukkuda on lihtsam kui tõusta, aga nii palju olen ma ka naiivik, et ma usun, et see püstitõusmine on võimalik, seda naiivsus-reaalsusskaalat näib jagavat ka Lapidus. Lapiduse lood on ettearvamatud ja kaasahaaravad. No ja lisaks kõigele muule on Lapidus ka romantik, selline tagasihoidlik, aga veendunud.
Sulepuru 