Jim Butcher “Hull kuu”

Dresdeni toimikute 2. raamat. Urban-fantasy-kriminaalromaan.

Tänapäevane Chicago, politsei ja FBI, igat masti kurikaelu ja minajutustajast peategelane võlur Harry Blackstone Copperfield Dresden. Kiire, tihe, kõva madinaga, suht verine ja üllatava sündmustikuga ning siiasinna humoorikaid märkusi pilduv muhe ja kaasakiskuv lugemine. Ja isegi kui Dresdeni printsipiaalsus ja surematukaštšeilus tunduvad vahel natuke naeruväärsed, siis printsipiaalsusele saab raamatu lõpupoole hea seletuse ning surematukaštšeilus on vist action-kirjanduse (ja -filmide) paratamatus (võrdluseks “Die Hard” ja kõik need teised).

Sedakorda tuleb tegemist libahuntidega ja mulle kangesti meeldib, et neid on mitut sorti, tsiteerides ja refereerides pealuu Bobi: “Klassikaline libahunt on lihtsalt inimene, kes kasutab võlukunsti, et muutuda hundiks. Ta oskab ainult seda ühte loitsu, et kuidas hundiks ja siis tagasi inimeseks moonduda. Inimese mõtlemine jääb alles. Siis on variant, keegi teine muudab inimese libahundiks, isiksus hävib, jääb segaduses hunt. Siis on nõidhundid — leping deemoniga, kus vastutasuks saadakse hundinahast vöö, vöö ja nõiasõnade koosmõjul muututakse hundiks, kasutatakse mitte enda, vaid kellegi teise võlujõudu. Inimmõistus jääb küll alles, aga isiksus muutub, eetilised piirangud kaovad. Lükantroobid jäävad inimese kujule, aga usuvad sisemuses, on on loomad. Ja siis on loup-garou — võimsa needuse tõttu libahundiks muutuja, tavaliselt täiskuuöödel ja inimesena huditegevustest mingit mälestust ei ole. Hundi kujul verejanuline tapamasin, tugevam kui kõik eelpoolnimetatud. Aga libahundi hammustamise teel libahundiks muutumine on Hollywoodi jama.” Selles loos päris kõiki sorte libahunte ei ole, aga lisaks on veel üks võimalus, millest Bob ei räägi ja millest ma ka ei räägi, et teistel oleks ka lugedes avastamist :) See ei ole küll loo põhiintriigi lahtiharutamise jaoks väga oluline, aga maailma ja tegelase jaoks hea nüanss.

Ja mul on rõõm, et sellesse maailma saan ma soovi korral veel korda mitu sisse astuda (eesti keeles on praegu olemas ka 3. ja 4. osa, inglise keeles veel kümmekond lisaks ja siis on veel koomiksid).

Jim Butcher “Tormirinne”

Ma olen jube vilets filmivaataja. Aga ma olen eelnevatest aru saanud, et telesarjad sobivad hädaga ka. Seega sari “The Dresden Files” (ee, ka mitte kogu sari, 3-4 esimest osa, kunagi vaatan edasi).

Ma olen selle raamatu lugemist üsna palju edasi lükanud. Jah, seda on mulle kiidetud ja soovitatud ja ega ma arvanudki, et ta kehv on, lihtsalt ootasin sobivat momenti. Ja nüüd see tuli, moment, mil see urban-fantasy / ulmekrimi kätte võtta. Hoogne tegevustik, omamoodi karakterid, võlumaalima möll, kuritöö ja karistus. Sobis. Fantaasiaküllane meelelahutus. No kui norida, siis tegelaste välimuste kirjeldused ei ole mu meelest kõige paremini välja kukkunud. Ja kui midagi ekstra head mainida, siis see on omamoodi irooniline huumorisoon, mis annab raamatule selle õige rütmi ja meeleolu. Ja kiitjad ja soovitajad ütlevad, et sarja järgmised raamatud on veel paremad. On, mida oodata :)

Kui sarja ja raamatut võrrelda, siis raamat on parem, aga kui raamatut lugenud ei ole, siis kõlbab sari ka, on küll teistmoodi, aga edasi on kandunud tempo, osa huumorist, suur osa karakteriloogikast ja juurdeleitutatud asjadest on paar helget momenti. Ahjaa, guugeldades leidsin, et Dresdeni tegemistest on koomiksid ka.