Jim Butcher “Suverüütel”

Minu jaoks väga õige aeg selle raamatu jaoks oli just praegu, praegu, mil on suve ja talve vahetusaeg, ja et praegu on viies osa ka eestikeelsena väljas, tuleb vaid Evale raha pakkuma minna :) Niisiis — Harry Dresdeni toimikute neljas osa. Võlurid ja haldjad ja libahundid ja lahendamist vajav mõrv. Kõik jookseb tohutu kiirusega üksteise otsa ja survestamist on mitmelt poolt. Õnneks oskab Harry leida ka liitlasi. Mu jaoks seni sarja parim osa, et on parasjagu maailma avamist, rohkelt seikluslikkust, uute tegelaste iseloomustuseks on pajatatud just nii palju, et tegelastest aru saada, aga mitte nii palju, et heietamiseks läheks. Raamatu moto võiks olla Eno Raua “Naksitrallidest” pärit “Looduses peab valitsema tasakaal.”

Jim Butcher “Hauatagune oht”

Jeesus Maria, küll mul võivad vahel pikad juhtmed olla! Alles selle raamatuga sain ma aru, et mulle meeldib, kohe tõsiselt meeldib, selline žanr nagu ulmekrimi. Ulme seal krimis annab nii palju lisavõimalusi kuritegude, nende motiivide ja lahenduskäikude osas ja kui miskit väga loogiline ei tundu, siis vabandus, et äh, võlukunst või see tagataskust võetud tehniline vidin, kõlab minu jaoks palju parema vabandusena, kui untsukeeratud psüühika või viimasel hetkel naabri Valvelt saadud vihje. Ja pealegi, kõik need krimkast krimkadesse korduvad stereotüübid häirivad mind ulmekastmes oluliselt vähem, sest tegelastele on võimalik veel mingi tahk juurde kirjutada, see võluv miski, mis teeb nad eriliseks. Jai!

Igatahes siin on tegu Dresdeni toimikute kolmanda osaga. Teoses jooksevad ringi haldjad, võlurid, viirastused, vampiirid, Chicago ausad politseinikud, agarad ajakirjanikud, jumala mõõgamehed, pealuu ja kass. Hoogu, seikluslikkust, ootamatusi ja põnevust on küllaga. Ja lugu on ladusalt, mõnusalt, kaasahaaravalt, vahel mustemat huumorit ja vahel veidi ka valget paatost pruukides, just parajas koguses ulmelist fantaasialendu ning reaalelu noppeid kasutades, kirja saanud.

Nurradi!

Kes siin neid teistmoodi krimkasid küsiski, et jaa, see on, teistmoodi ja lugemist väärt :)

Jim Butcher “Hull kuu”

Dresdeni toimikute 2. raamat. Urban-fantasy-kriminaalromaan.

Tänapäevane Chicago, politsei ja FBI, igat masti kurikaelu ja minajutustajast peategelane võlur Harry Blackstone Copperfield Dresden. Kiire, tihe, kõva madinaga, suht verine ja üllatava sündmustikuga ning siiasinna humoorikaid märkusi pilduv muhe ja kaasakiskuv lugemine. Ja isegi kui Dresdeni printsipiaalsus ja surematukaštšeilus tunduvad vahel natuke naeruväärsed, siis printsipiaalsusele saab raamatu lõpupoole hea seletuse ning surematukaštšeilus on vist action-kirjanduse (ja -filmide) paratamatus (võrdluseks “Die Hard” ja kõik need teised).

Sedakorda tuleb tegemist libahuntidega ja mulle kangesti meeldib, et neid on mitut sorti, tsiteerides ja refereerides pealuu Bobi: “Klassikaline libahunt on lihtsalt inimene, kes kasutab võlukunsti, et muutuda hundiks. Ta oskab ainult seda ühte loitsu, et kuidas hundiks ja siis tagasi inimeseks moonduda. Inimese mõtlemine jääb alles. Siis on variant, keegi teine muudab inimese libahundiks, isiksus hävib, jääb segaduses hunt. Siis on nõidhundid — leping deemoniga, kus vastutasuks saadakse hundinahast vöö, vöö ja nõiasõnade koosmõjul muututakse hundiks, kasutatakse mitte enda, vaid kellegi teise võlujõudu. Inimmõistus jääb küll alles, aga isiksus muutub, eetilised piirangud kaovad. Lükantroobid jäävad inimese kujule, aga usuvad sisemuses, on on loomad. Ja siis on loup-garou — võimsa needuse tõttu libahundiks muutuja, tavaliselt täiskuuöödel ja inimesena huditegevustest mingit mälestust ei ole. Hundi kujul verejanuline tapamasin, tugevam kui kõik eelpoolnimetatud. Aga libahundi hammustamise teel libahundiks muutumine on Hollywoodi jama.” Selles loos päris kõiki sorte libahunte ei ole, aga lisaks on veel üks võimalus, millest Bob ei räägi ja millest ma ka ei räägi, et teistel oleks ka lugedes avastamist :) See ei ole küll loo põhiintriigi lahtiharutamise jaoks väga oluline, aga maailma ja tegelase jaoks hea nüanss.

Ja mul on rõõm, et sellesse maailma saan ma soovi korral veel korda mitu sisse astuda (eesti keeles on praegu olemas ka 3. ja 4. osa, inglise keeles veel kümmekond lisaks ja siis on veel koomiksid).

Jim Butcher “Tormirinne”

Ma olen jube vilets filmivaataja. Aga ma olen eelnevatest aru saanud, et telesarjad sobivad hädaga ka. Seega sari “The Dresden Files” (ee, ka mitte kogu sari, 3-4 esimest osa, kunagi vaatan edasi).

Ma olen selle raamatu lugemist üsna palju edasi lükanud. Jah, seda on mulle kiidetud ja soovitatud ja ega ma arvanudki, et ta kehv on, lihtsalt ootasin sobivat momenti. Ja nüüd see tuli, moment, mil see urban-fantasy / ulmekrimi kätte võtta. Hoogne tegevustik, omamoodi karakterid, võlumaalima möll, kuritöö ja karistus. Sobis. Fantaasiaküllane meelelahutus. No kui norida, siis tegelaste välimuste kirjeldused ei ole mu meelest kõige paremini välja kukkunud. Ja kui midagi ekstra head mainida, siis see on omamoodi irooniline huumorisoon, mis annab raamatule selle õige rütmi ja meeleolu. Ja kiitjad ja soovitajad ütlevad, et sarja järgmised raamatud on veel paremad. On, mida oodata :)

Kui sarja ja raamatut võrrelda, siis raamat on parem, aga kui raamatut lugenud ei ole, siis kõlbab sari ka, on küll teistmoodi, aga edasi on kandunud tempo, osa huumorist, suur osa karakteriloogikast ja juurdeleitutatud asjadest on paar helget momenti. Ahjaa, guugeldades leidsin, et Dresdeni tegemistest on koomiksid ka.