Suurepärane peapuhastusraamat! Põnev, humoorikas, fantaasiküllane, piisavalt ka tõsisematele teemadele mõtlema suunav ning hoolimata vere-, valu- ja tulerohkusest kuidagi lootustandev.
Dresdenil on tegemist vampiiridega, seekord Valge ja Musta Koja omadega. Mustadega on mõneti lihtsam, need on otseselt vaenlased ja tulealsustuskraam. Valgetega on keerulisem, sest valged ise kasutavad häma ja kõrvalteid ja mõni neist on täitsa sõbralik ka ja mõnega annab mõnikord läbi rääkida ja vaherahu teha, aga see sotisaamine, et kellega mida, võtab aega. Dresden leiab end ootamatutest rollidedest, temast saab kogemata koeraomanik, pornofilmide produtsendi ihukaitsja ja Murphy emale seletaja, kui hea Murphy oma töös on. No see maailmapäästja roll on talle juba tuttav, seekord nii globaalset haaret pole, aga inimeste kaitsmine ja needuse alt vabastamine on oluline. Ühtteist saab selgeks Dresdeni minevikust ja mõningad teadasaamised panevad nüüd erilise uudishimuga uusi osasid lugeda tahtma.
Üldiselt mulle meeldis, nii lugu kui jutustamislaad. Mõnda kohta oli pisut veider lugeda, aga eriti head kohad tasandasid selle ära. Sutsu naiivsust kumas ka läbi, aga see oli kuidagi positiivset meeleolu tekitav ja võib-olla meelega niimoodi sisse kirjutatud.
Iris-Barbara Jeletski tõlget kiidaks ka. Ladus ja nutikas.
Minu jaoks väga õige aeg selle raamatu jaoks oli just praegu, praegu, mil on suve ja talve vahetusaeg, ja et praegu on viies osa ka eestikeelsena väljas, tuleb vaid Evale raha pakkuma minna :) Niisiis — Harry Dresdeni toimikute neljas osa. Võlurid ja haldjad ja libahundid ja lahendamist vajav mõrv. Kõik jookseb tohutu kiirusega üksteise otsa ja survestamist on mitmelt poolt. Õnneks oskab Harry leida ka liitlasi. Mu jaoks seni sarja parim osa, et on parasjagu maailma avamist, rohkelt seikluslikkust, uute tegelaste iseloomustuseks on pajatatud just nii palju, et tegelastest aru saada, aga mitte nii palju, et heietamiseks läheks. Raamatu moto võiks olla Eno Raua “Naksitrallidest” pärit “Looduses peab valitsema tasakaal.”
Jeesus Maria, küll mul võivad vahel pikad juhtmed olla! Alles selle raamatuga sain ma aru, et mulle meeldib, kohe tõsiselt meeldib, selline žanr nagu ulmekrimi. Ulme seal krimis annab nii palju lisavõimalusi kuritegude, nende motiivide ja lahenduskäikude osas ja kui miskit väga loogiline ei tundu, siis vabandus, et äh, võlukunst või see tagataskust võetud tehniline vidin, kõlab minu jaoks palju parema vabandusena, kui untsukeeratud psüühika või viimasel hetkel naabri Valvelt saadud vihje. Ja pealegi, kõik need krimkast krimkadesse korduvad stereotüübid häirivad mind ulmekastmes oluliselt vähem, sest tegelastele on võimalik veel mingi tahk juurde kirjutada, see võluv miski, mis teeb nad eriliseks. Jai!
Tänapäevane Chicago, politsei ja FBI, igat masti kurikaelu ja minajutustajast peategelane võlur Harry Blackstone Copperfield Dresden. Kiire, tihe, kõva madinaga, suht verine ja üllatava sündmustikuga ning siiasinna humoorikaid märkusi pilduv muhe ja kaasakiskuv lugemine. Ja isegi kui Dresdeni printsipiaalsus ja surematukaštšeilus tunduvad vahel natuke naeruväärsed, siis printsipiaalsusele saab raamatu lõpupoole hea seletuse ning surematukaštšeilus on vist action-kirjanduse (ja -filmide) paratamatus (võrdluseks “Die Hard” ja kõik need teised).
Ma olen jube vilets filmivaataja. Aga ma olen eelnevatest aru saanud, et telesarjad sobivad hädaga ka. Seega sari “The Dresden Files” (ee, ka mitte kogu sari, 3-4 esimest osa, kunagi vaatan edasi).
No kui norida, siis tegelaste välimuste kirjeldused ei ole mu meelest kõige paremini välja kukkunud. Ja kui midagi ekstra head mainida, siis see on omamoodi irooniline huumorisoon, mis annab raamatule selle õige rütmi ja meeleolu. Ja kiitjad ja soovitajad ütlevad, et sarja järgmised raamatud on veel paremad. On, mida oodata :)
Sulepuru 