Minuga sama sünnikuupäevaga autor. Ma ei tahtnud Astrid Reinlat võtta, otsisin kedagi muud. Ega suurt valikut polnud, aga keskit sellist, kelle raamatut ka koduraamatukogust kätte saan, ma siiski leidsin. Jim Crace. Praegu 73-aastane britt, kes alustas ilukirjanduse avaldamisega suhteliselt hilises eas, debüüt 40-aastaselt, ja kes on saanud üsna suure hulga kirjandusauhindu, muuhulgas ka sellesama “Harvesti” eest.
Raamat ise — no ma ei tea, oleksin pidanud ikka Reinla võtma. Mul ei tekkinud raamatuga mitte mingisugust kontakti ega kaasaelamist. Võib-olla jäi asi keeleoskuse taha (st eesti keeles oleks lugemiselamus olnud parem) ja kontekstist mittearusaamise taha (ma ei suutnud ei aega ega kohta mulle tuntud aegruumi paigutada) kinni, aga see suletud külaühiskond, agraarmured, sunnitud muutused ja dramaatilised sündmused ei liigutanud mind kuidagigi (olgu, hobusest oli kahju). Oli mõningaid huvipakkuvaid lehekülgi, aga enamjaolt ma igavlesin ja ootasin, et raamat läbi saab, viimase otsa lasin diagonaalis läbi. Kõik see virin ei tähenda, et tegu oleks kehva raamatuga olnud, lihtsalt mulle ei sobinud kuidagiviisi.
Sulepuru 