Nirvana oli sündmus. Olgu siis piisana muusikaajaloos või kõikehõlmavana mõne inimese eluloos, aga muutusi ta tõi, nii rokiskeenes kui muusikatööstuses üldiselt, ja paljudele kuulajatele äratundmist, hingetuge, kuuluvustunnet, muusikasse ärauppumist ja isiklikku arengut.
“Godspeed” ei kata kogu Nirvanat, vaid on Kurt Cobaini elulugu graafilise romaani vormis. Ega sealt midagi uut teada ei saa, aga teadaolev on väga hästi edasi antud. Lapsepõlve osa venis natuke pikale, aga üldiselt on kõik — elu ja muusika, armastus ja pettumus, edurõõm ja meeleheide, haigus ja uimastid — olemas ja päris heas tasakaalus. Emotsioonidele rõhumine on sellesse loosse sisse kirjutatud, aga see emotsioonide spekter, millele kogu loo jooksul tähelepanu pööratakse, on päris lai, nostalgiast alates ja frustratsiooniga lõpetades. Ja kogu see lugu oli kuidagi aus, et ei häbenetud ei lilli ja liblikaid ega sõltuvuspiinu ja enesetapumõtteid. Kurt Cobain oleks tänavu saanud 53-aastaseks…
Raamatu juhatab sisse Peter Doggetti eessõna ja välja Flameboy proovijoonistused ja vabandus, et ta pole end kunagi portretistiks pidanud. See vabandus on küll ilmaasjata, et olgugi võib-olla paraadfotode liigtuttavaid nurki kasutades on kõik kujutatud tegelased äratuntavad ja mõnusa joonega.
Ahjaa, ma õppisin uue sõna, “Godspeed” on tähenduselt segu väljenditest “Head teed!”, “Kivi kotti!”, “Jumal kaasa!”.
Sulepuru 