Üks vana luulekogu maeiteamitmekordsel ülelugemisel. Ja ikka on midagi avastada. Ja alati on nii kurb, et me ei saa kunagi teada, millised oleksid olnud küpse Ollinovski luuletused. Ma arvan, et need oleksid mulle meeldinud.
See kogu on kokku pandud peale noore luuletaja surma sellest, mis järele jäi. Ühtpidi on sedakaudu siin ka natuke nõrgemaid luuletusi ja kes soovib kureeritumat valikut, siis 2009. aastal ilmus “Aeroplaan esimesest pilgust”, aga mu jaoks on see 1994. aasta valik kuidagi südamelähedasem ja õigem.
Kel Ollinovski veel avastamata, neile julgen soovitada küll, ükskõik, kumba luulekogu, umbes pool on kattuv. Mõnes mõttes on ta looming mu jaoks nagu eel-Erakkond.
Üks luuletus lauluna. Mul on nagu meeles, et ma olen seda Pööloy Gläänzi esituses kuulnud, aga võib-olla ma mäletan valesti. Siin on Lauri Sommeri akustiline versioon.
Pilt Keiti Vilmsi Tartu tänavaluule projektist:
Sulepuru 