Joel Jans “Tondilatern”

Seda raamatut ootasin ma päris mitmel põhjusel. Esiteks näitab kolmas raamat, et on lootust, et see kirjastus jääb püsima ja elab ja õitseb rõõmsalt edasi. Teiseks on sel raamatukaanel kirjas “II koht 2019. aasta romaanivõistlusel” ja nii pealiskaudne või uudishimulik olen ma küll, et ma aegade jooksul nende romaanivõistluste esikolmikuraamatuid olen püüdnud kui mitte just lugeda, siis vähemalt veidi sirvida. Kolmandaks on see Joel Jansi esimene päris ise kirjutatud romaan, et varasemalt on tal (mõned nime all J. J. Metsavana) jutte-raamatuid kahasse kellegagi varem ka ilmunud ja need on täitsa toredad olnud, Stalkereidki võitnud, ta üksikirjutatud juttudega ma nii hästi kursis pole, ühtteist on näppu jäänud ja andnud mingi taustateadmise, et sel mehel on piiramatu ja pöörane fantaasia. “Tondilatern” andis kinnitust, et selle pöörase fantaasia on Joel Jans suutnud päris hästi ühe korraliku loo tarbeks õigetes kohtades vahtu lüüa ja õigetes kohtades tagasi hoida. Tegu on noorteromaaniga, mida pole ka täiskasvanul piinlik lugeda. Tegelased on usutavad ja inimlikud ja omapäraga, tegevustik hoogne, parajate käänakutega ja kaasakiskuv, maailm ja taust hästi läbimõeldud ja tekitas tunde, et mingite reaalsete teadmiste põhjalt edasi arendatud, mitte lihtsalt umbluu. Tempo ja ülesehitus on kuidagi sujuv ning detaile on puistatud kuidagi lugemismugavalt parajate vahedega ja mõnusas sõnastus. Üleskutse õpetajatele ja (kooli)raamatukoguhoidjatele — lugege ise ja laske lastel ka lugeda :) Ulmefännid leiavad niigi üles, eksju?

Jüri Kallas kirjutas Meie Maas https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=72&artid=89904