Kui ma kevadel suurt luulenäitust tegin, siis üks suuremaid üllatajaid eesti luules oli minu jaoks Johannes Barbarus, kellelt ma kooliajal ridagi ei lugenud. Ligi sajand tagasi kirjapandu mõjub kuidagi värskelt ja kaasaegselt, isegi need vanas kirjaviisis sõnad ja väljendid võiksid tänapäeval kellegi poolt taotluslikult kasutuses olla ja ei segaks sugugi. Mind võlus vast kõige enam Barbaruse hoog ja mängulust ja vormikatsetused ja mingi sisemine sarnasus Jürgen Roostega. Et ühtpidi hästi isiklik ja teistpidi, ma ei ole tegelikult päris kindel, kas see on mul juurde mõeldud, teades Barbaruse edasist saatust, või tuli see niisama ka luulest välja, aga ühiskonda uuriv pilk tundus üsna kriitiline olevat. Lisaks kõigele muule oli minu jaoks neis luuletustes ulmele omast idealismi, samaaegset vaimustust tehnilisest progressist kui ka ohutunnetust ning selle salapärase igavikulisuse otsingut. Tausta uurides sain ma aimu, et Barbarus oli üsna edev mees, olgu paar pilti Rahvusarhiivist selle tõestuseks.
Algusen polnud sõna
– oli joon
Polnd harmoonilist kõla
– oli toon.
Maakera vettinud risu
peksis torm,
polnud väärtuslist sisu
– oli vorm.
Oli mõõdetav keha,
kontuuritu hing, –
sõõr, millel unustet teha
ymbritsev ring:
Lehvis vee pääl kurvana
looja vaim,
ei pakatanud urvana
klorofylliline taim.
Oli algusen antud vaid kest
– õudne Ruum,
ilma lõi jumalik zhest
– tahtmine kuum.
Tervet raamatut saab lugeda Kirjandusmuuseumi ERNI lehelt.
Sulepuru 