John Grisham “Hall mägi”

Seili on mulle aastaid rääkinud, et Grisham on hea autor. Ma aktiivselt ei salli ei elus ega kunstis kõnesid ja arvates, et advokaatidest kõnelevad raamatud neist mööda ei pääse, siis ma olen seni selle hea soovituse kõrvust mööda lasknud. Ja siis tuli üks tuttav lugeja, kes ütles, et no kui ma muidu Grishamit ei loe, siis “Halli mäge” peaksin ikka lugema.

Et jah, kirjutada Grisham oskab: olemas on karakterid, nende parasjagu lahtikirjutatud taust, huvipakkuv ja usutavalt kirjeldatud keskkond ja probleemistik, parasjagu põnevust, näpuotsaga suhteid ning, vähemalt selles raamatus, minu rõõmuks väga vähe kõnesid.

Noor ja tegus nooremapoolne naisjurist satub Apalatšide kivisöepiirkonna linnakesse ja satub tegelema nii koduvägivalla ohvrite, vanaprouade testamentide kui tervisekompesatsioonide väljanõudmisega. Mu meelest on raamatul mitu suur tahku: 1. Keskkonnakaitseline — tutvustades kivisöe avakaevandamise tavasid ning sellega seotud keskonnaprobleeme. 2. Sotsiaalne — ametiühingute puudumine ja tööliste kaitsetus, vaesus ja tervisemured. 3. Eetiline — kas suurkorporatsioonide vastu minnes saab jurist endale eetikat lubada. Mõneti meenutas see raamat kunagist menufilmi “Erin Brockovich”, et samamoodi tervisemured tehaste laastatud maal ning keegi, kes püüab osalegi inimestest mingitki kompensatsiooni välja rääkida.

Selle raamatu põhjal tuli mul tahtmine noortele keskkonnakaitsjatele soovitada, et kui te tõesti tahate midagi ära, siis minge õppige juurat, et kuigi see alati ei õnnestu, siis juura kaudu vist isegi on ligipääs mingitele hoobadele, mida saab kasutada.