Raamat oli ok, film oli möh. Lugesin raamatu läbi ja vaatasin filmi sinna otsa ja film näitas raamatu puudused ja voorused kuidagi paremini kätte, kui oleks olnud siis, kui oleks ainult lugemise peale jäänud. Mis mind siis filmis segas: 1. Lou olek ei vastanud sugugi minu ettekujutusele Loust, minu silme ees oli kombinatsioon üheksakümnendate Anu Samarüütlist, Kätlin Kaldmaast ja Elina Reinoldist ja lisaks sortsuke Björki, filmi Lous oli liiga palju Anu Saagimit ja/või Merle Palmistet; 2. Mõned minu jaoks raamatus olulised kohad olid filmist välja jäänud; 3. Film oli uinamuina tempoga; 4. Film tõi karakterite sterotüüpsuse, nutunuppudele vajutamise valemite kasutuse ja süžeelõikude (no ütleme viisakalt, et) laenamise eriti hästi esile; 5. Liiga palju oli ülegrimassitavat näitlemisstiili. Aga et mitte ainult viriseda, siis kiidaks mõnda näitlejatööd, mis olid nii keskmiselt korralikud: Willi ema ja isa. Raamatus tegelikult see karakterite stereotüüpsus ja need näpatud motiivid ei seganud, nutunuppude kasutus oli paremini peidetud, sisu, sügavust ja kaasamõtlemisainet rohkem kui ühelt tavapäraselt naistekalt oodata võiks ja tsitaadi-sõpradel on pidu (pane guugli pildiotsingusse “jojo moyes me before you quotes” ja küll sa siis näed). Niiet kui keegi küsib head naistekat, siis sobib riiulist võtta küll.
Sulepuru 