Nõndaks. Noore mehe debüütkogu. Väljast roosa, nagu viieaastase plika barbiunistus või vanaema vannituba. Sees noore mehe vingumised. Ojaa, mõned luuletused tekitasid ju äratundmist ka, aga kokkuvõttes – oli siis seda nüüd vaja? Autorile kindlasti, aga lugejale? Ei, halb ei olnud, aga mul oli tunne, et ma olen kõike seda juba lugenud, natu teises sõnastuses küll, aga põhimõtteliselt … ei midagi uut ja värsket ega üllatavat. Ja oma vanuse lisandudes on mul tüüpilistele noore mehe virinatele juba natuke raske kaasa elada ka. Aga nooremale lugejale võib-olla kannatab see „Alaska” täitsa lugeda ja võib-olla isegi meeldib ja võib-olla on avastuslik … Niiet vastus eelnevale küsimusele — no vast ikka on lugejaid ka, kellele seda luulekogu vaja on, lihtsalt mulle ei ole. Kirjastus reklaamib luulekogu kui humoorikat, ma ühe huumori poole kalduva luuletuse isegi leidsin :)
Ma sain tausta uurides teada, et Joonas Veelmaa on nimega “Pöial on jala Alaska” fb- ja instaluule viljeleja. Jaa, sealsesse keskkonda sobivad need luuletused küll ja sealses keskkonnas mõjuvad need kohati isegi kuidagi tähenduslike ja tabavatena. Sama asja paberile ületõstmine ei ole mu meelest õnnestunud. Aga mul on see mure varemgi olnud, et netis täitsa heana tundunud tekst mind paberil enam üldse ei kõneta. Niiet lugege ise, paberit ja netti, mulle tõenäoliselt sellest ühest maitseproovist piisab.
Sulepuru 