Jules Verne “India printsessi pärandus”

Kaks linna kerkimas on kaugel Ameerika läänerannikul. Üks preisi sõjatööstuslinn ja teine prantsuse tervisenatside oma. Kuidas tulid ideed ja rahastused ja mis neist linnadest sai, jutustabki “India printsessi pärandus”.

Selle raamatu nautimisele tuleb kasuks oskus end ajas tagasi mõelda, kas just poolteist sajandit tagasi raamatu ilmumisaega, aga mingi sammu tagasi küll. Samuti kulub ära enda noorema mina ülesleidmine. Mul võttis mängureeglitega kohanemine veidi aega, aga tegelt oli tegu omas ajas vist vägagi vinge seiklusjutuga. Tegelastega on kehvemini, stereotüüpe, üleelusuuruses lopsakaid kirjeldusi, liialdatud head ja liialdatud halba ning tänapäeval vägagi veidralt mõjuvaid seisukohavõtte on kamaluga, aga raamatus on ka värskeid ideid, tehnilise poole läbimõeldust, põnevuse kerimist ja kogenud eesmärgipärast stiilikasutust ning seda miskit, mis annab ainest tänasel päevalgi mõtteid mõlgutada. Kui raamatut viiepalli süsteemis hinnata, siis tänases päevas vaevu venitab kahe välja, aga kui end mõlemat pidi ajas tagasi mõelda, siis tubli koolipoisi kolm.

Martin Kirotari tõlget kiidaks, ega ma sellele tähelepanu pööranud, aga kui silma jäi ainult üks sõna, mille puhul ma arvasin, et siia oleks mõni teine sõna paremini passinud, siis on ju tegu hea tõlkega.

Kiidan kirjastust otsuse eest anda välja raamat illustratsioonide ja järelsõnaga :)

Õiglus, hea ja kuri on täiesti suhtelised ja sõltuvad tavadest. Absoluutsed on vaid suured loodusseadused.