Jules Verne “Reis maakera südamesse”

See oli nüüd rohkem kirjanduslooline kui kirjanduslik elamus, aga no olgu. Ma olen kuskil maininud, et edevus on, iseäranis kirjanike puhul, mu meelest positiivne loomujoon. Siin raamatus ma tajusin autori hoiakut “vaata, mida kõike ma tean, ja mida ei tea, selle mõtlen välja, ja vaata, kui uhke lugu sellest tuleb!” ja mul tuli tahtmine autorit õlale patsutada “ja-jaa, ja-jaa,” ja selles patsutuses oleks päris suur jagu ausat tunnustust, sest ma arvan, et omas ajas oli see täitsa kobe lugemine, nüüdseks on mu meelest nii teaduslik, fantastiline kui kirjanduslik külg vananenud, aga miskit on ka kestvat, n see “hõissa, teadmised avardavad inimkonda” meelelaad on ulmele siiani ju omane ja oluline. Kes usinasti Islandi väljakutset teevad, neile kulub võib-olla ära teadmine, et päris suur jupp tegevust toimib Islandil. Ja mul hakkas sellest islandi teejuhist, kes kahe hullu sakslasega maakera südant avastas, pisut kahjugi :)

Kiristaks natuke hambaid kirjastuse poole: teoses pole tõlkijat mainitud, tõenäoliselt on võetud see 1928. aasta tõlge ja seda siis kohendatud ja seda kohendamist oleks rohkem vaja olnud. Ja nii niru kaanepilti ikka annab otsida (kuigi see mingil abstraktsel tasandil raamatuga isegi sobib).

Jules Verne “India printsessi pärandus”

Kaks linna kerkimas on kaugel Ameerika läänerannikul. Üks preisi sõjatööstuslinn ja teine prantsuse tervisenatside oma. Kuidas tulid ideed ja rahastused ja mis neist linnadest sai, jutustabki “India printsessi pärandus”.

Selle raamatu nautimisele tuleb kasuks oskus end ajas tagasi mõelda, kas just poolteist sajandit tagasi raamatu ilmumisaega, aga mingi sammu tagasi küll. Samuti kulub ära enda noorema mina ülesleidmine. Mul võttis mängureeglitega kohanemine veidi aega, aga tegelt oli tegu omas ajas vist vägagi vinge seiklusjutuga. Tegelastega on kehvemini, stereotüüpe, üleelusuuruses lopsakaid kirjeldusi, liialdatud head ja liialdatud halba ning tänapäeval vägagi veidralt mõjuvaid seisukohavõtte on kamaluga, aga raamatus on ka värskeid ideid, tehnilise poole läbimõeldust, põnevuse kerimist ja kogenud eesmärgipärast stiilikasutust ning seda miskit, mis annab ainest tänasel päevalgi mõtteid mõlgutada. Kui raamatut viiepalli süsteemis hinnata, siis tänases päevas vaevu venitab kahe välja, aga kui end mõlemat pidi ajas tagasi mõelda, siis tubli koolipoisi kolm.

Martin Kirotari tõlget kiidaks, ega ma sellele tähelepanu pööranud, aga kui silma jäi ainult üks sõna, mille puhul ma arvasin, et siia oleks mõni teine sõna paremini passinud, siis on ju tegu hea tõlkega.

Kiidan kirjastust otsuse eest anda välja raamat illustratsioonide ja järelsõnaga :)

Õiglus, hea ja kuri on täiesti suhtelised ja sõltuvad tavadest. Absoluutsed on vaid suured loodusseadused.