8. aprillist 6. maini olin ma neljapäevaõhtuti arvuti taga ja kuulasin-vaatasin Tallinna Rahvaülikooli korraldatud Jürgen Rooste Luuleloo kursust. Tore oli.
Ma panen siia nüüd püstrasvaseskirjas Jürgen Rooste lauseid või teemasid (nii nagu need mulle meelde jäid või sel hetkel kirja said, st ta ei pruukinud sõnasõnalt nii öelda, aga ma sain aru, et asja mõte on umbes sihuke) ja kursiivis oma kommentaare.
Kursuse teema – kuidas luule kude kujuneb. Meetod – lugeda ette palju head luulet. Ülesehitus – ajaloolis-assotsiatiivne.
See teema-osa läks vist vahel natuke harali, aga meetod toimis, kuigi ma ei armasta eriti ettelugemisi, siis siin olid need kuidagi põhjendatud ning Jürgen suutis iga luuletaja jaoks leida selle õige hääle ja hääletooni. Ajaloolis-assotsiatiivne lähenemine, st üldine püüd järgida mingit ajajoont, aga kui oli vaja Homerose kõrvale Stevie Wonderit mainida, siis oli vaja, ja mulle see meeldis, et asi vahel selliseks hüplikuks läks.
Radu, mida mööda minna, on palju [millistest luuletajatest rääkida].
Jah. Aga mulle meeldis Rooste julgus valida välja omad lemmikud, et no kui ikka kogu romantismi saab Robert Burnsiga kokku võtta, siis ei ole vaja neist teistest, keda on koolipingis nagunii küllalt kuuldud, nii palju juttu teha.
Kõik luuletajad on kirjutanud seda ühte luuletust, ikka sellest inimeseks olemisest.
Jahah, ilus lause, et ühtpidi võtab nagu nii hästi kokku, aga kui järgi mõtlema hakata, siis sisaldab nii palju tühjust, mida igaüks saab oma maitse järgi täita. Ma kuulsin seda lauset aegu tagasi meie toonase direktori Asko Tamme suust, siis küll üldistusena kogu kirjandusele. Huvitav, kus selle lause algupära on?
Tantsu, laulu ja luule puhul on aktiivsed samad ajupiirkonnad.
Hmm… ma ei teadnudki seda… Võib-olla küll :) Siis on igatahes see eesti rahva tantsurahvaks ja laulurahvaks jagamine üsna tühi töö, et kõik see on üks ja seesama.
Luuletamist õpitagu headest luuletustest.
See on täpselt sama, mida (:)kivisildnik kogu aeg räägib, et tarvis on lugeda-lugeda-lugeda ja häid asju lugeda. No siis ka kirjutada.
Krestomaatika ei ole alati paremik. Krestomaatika on kirjandusteaduslik võimuakt.
Nõus.
Luuletustel on oht liiga intensiivse tarvitamisega ära kuluda.
Nõus.
Luulet tuleb võtta oma aja kontekstis.
Nõus. Nagu üldse kirjandust ja kunsti, et muidugi saab vaadata, kuidas need tänapäeval kõnetavad, aga tuleb ka püüda mõista, kuidas need omal ajal mõjusid.
Kunstnikuks olemise hind on olla ühiskonnas veidrik.
Nii ja naa, et võib nii minna, võib-olla enamasti lähebki, aga alati küll mitte.
Luulet peaks tundma, mitte liiga ära analüüsima. Ei maksa ületõlgendada ja -mõelda.
Nii ja naa. Laias laastus nõus, aga vahel on väga nauditav lugeda-kuulata, kuidas oskaja luuletuse pulkadeks lahti võtab ja uue mõistmisega kokku paneb.
Kõik, kes olid noored ägedad eeskujud, saavad äkki 50 [kaasaegsest eesti luulest].
Jahah, see põlvkond, kes saamas või just sai 50, on minu meelest momendil see eesti kirjanduse kese. Jah, muidugi on veel tublisid vanemaid tegijaid ja punt nooremaid kirjandusse pürgijaid, aga üldiselt mu meelest annavad eesti kirjandusele praegu näo nende 50-kanti autorite looming.
Luulet tuleb võtta aegaselt, rahulikult ja sõõmukaupa.
Jah. Vahel võib mõne autori loomingusse küll ära uppuda, aga kuidagi väga tore on pärast üksikute lemmikluuletuste kaupa teda üle lugeda.
Luule ei kao ära, luule küll muutub, aga ei kao.
Jah ja aamen.
Mis veel puudu jäi?
Täpselt üks tund jäi puudu, et sellest kõige värskemast kraamist ka mingit ülevaadet saada.
Millele tahaks vastu vaielda?
Aktiivselt vaidleks vastu lausele, et 90.-te esimesel poolel polnud luule oluline. Oli küll oluline! :)
Mul on kahju, et ma omal ajal Tartu Rahvaülikoolis Mart Velskri antud Tartu kirjanduse kursusest midagi sellist kokku ei kirjutanud. Rooste ja Velsker on muidugi väga erinevad esineja-natuurid, aga paljulugenud, karismaatilised ja kirglised oma teema suhtes on nad mõlemad.
Mis on luule? Kes on tänavanurkade muusikud? Mis saab pärast Päikese loojumist porilompi? Kas Smaug on ärganud? Kuhu peita oma sisemine hiir? Mis toimub püssirohujuuretasandil? Kesse karja koju kärgiks? Mes sääl kodo om? Mida teha või tegemata jätta tõniselaupäeval? Mis juhtub laupäevaõhtuses Tartus? Aga argipäeviti ja -öiti Taanilinnas? Kelle silmist otsida kirikindakirju? Kas kaelkirjakpiiga läheb lage värvima? Mida tähendab vabadus? Kes kellega noris? Mis särab tekstitihnikus? Mida riputada Facebooki? Kas elu on lill?
Jürgen Rooste kogude lugemiselamused on mul kuidagi valsitaktis: 1; 2; 3; 1; 2; 3 ehk mõh?; ahah; ouau!; mõh?; ahah; ouau! “Vana hiire laulude” lugemine läks sinna “ahah” kategooriasse.
Sulepuru 