Jürgen Rooste “Kõik tänavanurkade muusikud”

Mis on luule? Kes on tänavanurkade muusikud? Mis saab pärast Päikese loojumist porilompi? Kas Smaug on ärganud? Kuhu peita oma sisemine hiir? Mis toimub püssirohujuuretasandil? Kesse karja koju kärgiks? Mes sääl kodo om? Mida teha või tegemata jätta tõniselaupäeval? Mis juhtub laupäevaõhtuses Tartus? Aga argipäeviti ja -öiti Taanilinnas? Kelle silmist otsida kirikindakirju? Kas kaelkirjakpiiga läheb lage värvima? Mida tähendab vabadus? Kes kellega noris? Mis särab tekstitihnikus? Mida riputada Facebooki? Kas elu on lill?

Vastuseid neile ja paljudele teistele küsimustele võib otsida ja leida Jürgen Rooste uuest luulekogust “Kõik tänavanurkade muusikud”.

Kirjatüki stiil on näpatud Loterii blogist.

2013, ilmus Lugemissoovituse blogis

 

Jürgen Rooste “Vana hiire laulud”

Jürgen Rooste kogude lugemiselamused on mul kuidagi valsitaktis: 1; 2; 3; 1; 2; 3 ehk mõh?; ahah; ouau!; mõh?; ahah; ouau! “Vana hiire laulude” lugemine läks sinna “ahah” kategooriasse.

Selles luulekogus on päris palju: ehedat emotsiooni, toredaid keele- ja mõttekujundeid, ootamatud võrdlusi ja teraseid tähelepanekuid, sotsiaalkriitilist pilku ja endassevaatamist, armastuse hellust ja argielu räsi. Aga midagi on nagu puudu… või üle… või… võib-olla on see lihtsalt teemade ja stiilide eklektilisus, mis mind segama jäi. Mõned näited teemadest ja stiilidest:

Algab luulekogu koolikiusamisteemalise poeemiga:

/ see ongi see et kui ma nüüd
näen siukest kiusajat
jobu siis ma löön vastu
ja löön nii palju et ta enam
ei tõuseks — ja see ei tee mu olemist paremaks
see ei tee midagi paremaks / (lk. 13)

Vahele iroonilist-satiirilist ühiskonnapeegeldust:

/ hommikuti õgime end
täis me kaerahelbeid
õhtul läeme valima
õigeid eesti helmeid / (lk. 16)

Sekka arutlusi luuletajaks olemise rollist:

/ ma tean
valetan end hulluks luuletajaks
alkohoolikuks geeniuseks bukowskiks
valetan nii hästi
et jään ise uskuma
olen rollis veel öiti ja
hommikuti

siiski kui mu etendus ammu
lavalt maha on võetud / (lk. 51)

Ja lõppeks nunnud kiisusalmid:

/ kass käib üle minu
ma olen talle üks
muhe küngas mis

aeg-ajalt üles tõuseb
ja süüa
paneb

ja kurgu alt kratsib
säält kus on see arm
millel karvad ei kasva / (lk. 56,57)

Mis sinna luulekogusse veel mahtus, saab igaüks huvi korral ise lugeda.

2016, ilmus Lugemissoovituste blogis