Ses raamatus on 36 luuletust, mis pealkirjastatud numbritega. Enamasti autorist endast, kaetud saavad hetked lapsepõlvest, noorusest ja täiseast, iseäranis täiseast, äramärkimist leiavad autori naine ja lapsed (tütar ja poeg), isa ja vanaisa ja oli nagu mõni suguvõsalane veel kuskil.
Seda luulekogu oli kuidagi lihtne lugeda. Mulle tundus, et autor tahtis olla korraga teatraalselt avali südamega nagu Jürgen Rooste, peod mõttetiineid kauneid sõnu täis nagu Doris Kareval, ühiskonnas ja isiklikus elus teravat pettumust ausalt pilduv nagu Charles Bukowski ning instasõbralik nagu Lauri Räpp. Ok, kõik neli punkti said mu meelest jupiti kaetud ka :) Mida Kaarel B. Väljamäe ise endast tegelikult kujutab, ma siit kogust ei näinud, aga jättis hea matkija mulje, st luuletused ei tundunud mulle kuigi originaalsed, aga enamjaolt olid mu meelest pigem ikka kirjanduse mõõtu mitte niisama hobisõnaseadejada. Ja mõned ootamatud ja värsked kujundid kõlksusid mõnes paigas ju kohale ka. Ma ei oskagi öelda, kas see luulekogu mulle meeldis, aga see tunne jäi küll, et kui uus raamat tuleb, siis ma loen, et mis tast siis edasi sai.
Katkeid luuletustest:
¤
hirmud on vist samad
et ei jääks üksiet ei jääks sellega
vahele¤
on armastusi kellest ei
saada üle
aga võib saada ülendatudvõib
ei pruugi
¤
pesin käsi
kraapisin küünealuseid
küünte all sinu
äraoleku hais¤
see mis aknast paistab
hoiab tervet mõistustainult
silmad tuleb lahti hoida¤
päikest usaldan
pimesi¤
hind selgub hiljem *
____________________
* see on nüüd otsene tsitaat Karevalt ja seda on kogus mitu korda
Sulepuru 