Kadri Hinrikus “Elevant”

Kontrolllugemine. Kontrolllugemine ses mõttes, et ma olen kahte Kadri Hinrikuse raamatut lugenud ja kumbki mulle ei meeldinud, mõtlesin, et proovin kolmandat, et kas Hinrikus enda jaoks autorina maha kanda või ikka aegajalt huvi tunda, mida ta kirjutab. Ja sedakorda läks siis sedapidi, et jaa, Kadri Hinrikusele tuleb minu poolt veel võimalusi, sest see “Elevant” oli täitsa hea lasteraamat. Algus oli natuke liig mustvalge ja otse, aga tasapisi tuli pooltoone ja värvikirevust. Olulisi teemasid, mida laps saaks oma peas edasi mõelda, kogunes nii pisikese raamatu kohta täitsa palju. Stiil mulle päris lõpuni küll meeldivaks ei saanud, aga ses oli mingi oma väljapeetus ja iseloom, mida oli täitsa hea lugeda, niiet selle mittemeeldimise ma kannan oma maitsevea arvele. Raamat ei ole roosaninnunännu, aga ei ole ka sünkhallmust, kuigi mõlemaid hetki on siin küll. Õpetussõnu on, aga parasjagu peidetult, seikluslikkust on, sellist argipäevast, aga rõõmsat, muresid on, aga kõige painavamad saavad lahenduse ning pisikestele tuleb tõdemus, et ega elu olegi läbinisti üks lust ja lillepidu… Täitsa soovitan lugeda.

Kadri Hinrikus “Võta aega olla liblikas”

See on selline kinkeraamatu moodi asi ja minu väga subjektiivsel hinnangul pigem sinna raamatulaadse toote kanti kippuv. On imeilusad pildid (Olivia Lipartia) ja lühikesed psudodiibid jutukesed ehk siis mõistujutu taotlusega muinasjutulised laastud ja realistlikuma kallakuga olupidikesed. Võib-olla need jutukesed nii pseudodiibid tegelikult ei olegi, aga mul on mingi kamm Kadri Hinrikusega, et loen ja justkui oleks tekst, aga midagi segab, kõvasti segab, ma ei oskagi öelda, mis just. Seda pean küll ütlema, et see raamat tekitas mus seda tunnet veidi vähem kui tema eelmine sellelaadne raamat “Sõna vägi on suurem kui sõjavägi”, kas see tähendab, et see uuem nüüd ka objektiivselt paremini kirja on saanud, ei oska ma öelda. Aga parem pool muna kui tühi koor ja pildid on mu meelest ekstra nunnukad.