Kai Aareleiu raamatut “Vene veri” saab lugeda läbi mitmete filtrite:
- Inimlik uudishimu – kuidas teine inimene elab, näeb ja tunneb.
- Minu sarja fenomen – kuidas autor läks võõrale maale ja mida ta seal tegi.
- Peterburi – Eestile lähima metropoli kirjelduskatked.
- Peresidemed – suhted mehe, laste, ema, tädide, onude, vanaemaga.
- Juured – esivanemate elulugude ja suguvõsa müütide olulisus tervikliku minapildi kokkusaamisel.
- Kodu mõiste – ons kodu koht või inimesed, usk ja kombed.
- Vene veri – mida sellega siin maal või mujal peale hakata, unustada või kalliks pidada, otsida või varjata.
- Päevaraamat – otsida ja leida igast päevast kilde, mida jäädvustada ja teistelegi jagada.
- Ajalikkus – aja piiratuse tunnetus, mälu tugevus ja nõrkus, ajaloo keerdkäikude mõju üksikisikule.
- Vaba fantaasialend – kui kindel teadmine otsa saab, võib ju ette kujutada, kuidas see oleks olnud.
- Lugemissoovituste kogum – motode põhjal saab päris toreda edasilugemisraamatute nimekirja kokku.
- Kirjandusloolisi ja koduloolisi infokilde – tervitused Palamuse kandi rahvale.
- Silmailu – kaunis kujundus.
Kindlasti on tasandeid, mida ma esimesel lugemisel tähele ei pannud, rohkemgi. Fantaasialennu toel olevad jupikesed ses raamatus köitsid mind pisut enam kui realistlik eluolulisus, kuid kuna kogu jutt on antud kuidagi napilt ja vihjamisi, sõnu ja lauseid kulla alusel kaaludes, pealtnäha asise teksti taha tundetulvi peites, teemad ja ajad mõnusalt segiläbi, siis lugemismõnu jagus kogu raamatu jaoks.
Ilmunud varem lugemissoovituse blogis
Sulepuru 