Selle raamatu peategelasele raamatus otseselt diagnoosi pandud ei ole, aga ma panin lugedes ise, et tõenäoliselt mingi autismi vorm, ärevushäire ja stressist tingitud kõnehäire, palun vabandust, kui väga mööda panin, aga tegemist on ilukirjandusega, siin võib tõlgendustes eksida. Siin-seal on kaeblemist olnud, et peategelane on liiga nutune, aga ma selle üle ei kurda, et kui elu juba on kord kellegi nii üksikuks ja suhtlemisvõimetuks ära mänginud, siis ega rõõmustamiseks suurt põhjust pole ning selle kaudu sai see teismeliste hormoonidemöll ka ära kirjeldatud. Iseasi on muidugi, et kuidas tüdruk üksikuks jäi. Ma loodan, et koolides nii julm see elu ikka ei ole, aga no mine tea, siinkohal oleks raamatus võinud olla kuidagi sisse toodud ka mõned muud ellujäämisvõtted, peale soovituse, et ära mõtle, kuigi tundub, et see soovitus on iseenesest täitsa pädev. Üldiselt, kõik see, mis on tüdrukuga otseselt seotud, oli mu meelest küllalt usutavalt kirja saanud, üksjagu imelik oli esialgu see koogisöömisrituaal, aga siis ma mõtlesin oma kohvijoomisele ja no miks mitte, inimesed on erinevad. Ebarealistlikud olid mu jaoks täiskasvanud, no näiteks: mismoodi ei pane üks ema tähele, et tema tütar ei ole kogu kooliaja ühegi klassikaaslase sünnipäeval käinud ega ole keegi talle külla tulnud. Aga see vast ongi mõneti selle raamatu eesmärk, et panna lugejaid mõtlema, et kuidas oleks saanud asjad minna teisiti, et see peategelane ei peaks nii üksik ja nutune olema… (Minu viis senti: huvialaring, kama kaks, kas joonistamine või tants või robootika või hoopis miskit muud.) Pisiasi, aga lugedes tekkis uudishimu, et misasja see sõpradeta tegelane seal FBs tegi, laikis ema kohviku koogipilte? Sellest poolkiidungist-poolvirinast võiks ikkagi välja lugeda, et üldjoontes on mu meelest tegu õnnestumisega ning ma loodan Kaia Raudsepa nime alt veel kunagi mingeid raamatuid lugeda.
Sulepuru 