Välis-Eestis (või tegelt meeldib mulle termin Ulgu-Eesti isegi paremini, aga see Välis-Eesti on kuidagi kinnistunum) ilmus müriaad igast huvitavat luulet ja ma olen kõigest sellest ilust lugenud vaid väga vähest. Valik, mida lugeda, oli segu raamatukogujoidja soovitusest ja ehku peale minekust, st ma vedasin päris mitu luulekogu koju ja lugesin neid jupiti, väljakutsesse valisin Karin Saarseni, sest see üllatas mind enim.
Siin kogus on armu- ja leinaluulet. Luuletused on valdavalt lühikesed ja vormilt üsna mitmekesised. Siin on palju vähetuntud sõnu, mõnele on isegi joonealune seletus kaasa antud, ja ootamatuid sõnakombinatsioone, mis panid nii mõnegi luuletuse mitu korda üle lugema. Ma ei saanud hästi aru, kas see on siin hingeväljavalamisluule või täitsa tõsine kirjandus, mõte hüppas nii ühele kui teisele poole, aga emotsionaalselt mõjuv oli mu jaoks küll.
Mu meelest kui hästi tahta, siis võib siit kogust leida mingeid sarnasusi noore Karevaga.
Näiteluuletus:
Nevermore
Kunagi enam ei siruta
me hergistuina
kuldkoidikule leebelt vastu.
Kunagi enam ei vibutu
me hommikrõõm
kui lõovividin vabaks lastu.
Kunagi enam ei sirvi
me meebeina
koos lehti lemmikraamatus.
Sulepuru 