Kummaline luulekogu. Mõnes mõttes kokkuvõte raamatukogu uue eesti luule riiulist: on mõned tipud (olgu, tegelikult on häid eesti luuletajaid oluliselt rohkem kui siin kogus häid luuletusi, aga mõte on vast tabatav), on hulka korralikku keskmist (et luuletustesse jagub kas head mõtet, uudset ja tabavat kujundit, emotsionaalset laengut või vormitäpsust, aga kõiki nelja ühte luuletusse kuidagi ei jõua) ja on paras ports suht saasta. Mis mind võlus, oli see, et siin oli see värskus, mis teeb debüütkogud toredaks, ja siin kogus oli mitmeid ootamatusi või erroreid, mis panid luuletusi üle lugema. Vähetähtis pole ka see, et ma sain mitme koha peal südamest naerda. Et ma ei saa väita, et see oli hea kogu, aga minu jaoks mõnusalt teistmoodi ja lustlik luulekogu.
Katke luuletusest “Tema”:
Ta on tüdruk kelle
energeetilisest väljast võiks luua elektrijaama.
Ma ei tea kuidas ta kõike teeb
ning ma vist ei saagi aru saama.
Noh, laulab nagu kuulaksid
Marie Antoinette’i kujulisi helivõnkeid läbi oma kõrvade.
Ühe teise luuletuse pealkiri:
“Kuradile see pealkiri, mine, tee, ole, anna endast parim. Ja “mis-siis-kui” vormile ära isegi mõtle. Usu mind, millegagi saad ikka hakkama!”
Sulepuru 