Mõnikord ma mõtlen, et kas nendel raamatunäitustel ja väljapanekutel on ikka peale selle, et tegijail endil on huvitav, ka mingi suurem kasutegur… Aga siis tuleb mingi tore tõestus, et on ikka küll :) Ma ise hakkasin Kate Atkinsoni värskelt eesti keelde tõlgitud raamatut lugema seetõttu, et ma mäletasin, et “Inimkroket” mulle täitsa meeldis (kuigi millest seal täpsemalt juttu oli, ei suuda ma sugugi meenutada) ja et pea aasta tagasi tegid Halliki ja Annika kirjanduslinnade näituse ja selle näituse Edinburghi osast jäi mulle just Kate Atkinsoni nimi silma.
Raamatu tagakaanel on Stephen Kingi lause: “Mitte ainult parim romaan, mida sel aastal lugesin, vaid kümnendi parim müsteerium.” Ja nii ma lugesin “Lõpetamata juhtumeid” esimesed 50 lehekülge ja mõtlesin omaette, et vaene Stephen, ei ole sulle ka kümne aasta jooksul paremaid raamatuid lugeda antud. Aga siis, leheküljel 52 läks lugu minu jaoks huvitavaks. Lavale astus eradetektiiv Jackson Brodie ja see oli lõpuks tegelane, kellele võis kaasa elada ja kelle kaudu muutus ka ülejäänud kirju kamp sümpaatsemaks, niiet raamatu lõpuks ma Stephen Kingiga küll veel päris nõus ei olnud, aga kuidagimoodi võisin ma isegi uskuda, et talle see raamat meeldis.
Raamatu sisu on väga hästi kokku võetud kultuuritarbija60+ blogis ja üks variant emotsionaalsest lugemisest Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogis, kirjastuse leht lubab algust piiluda. Minu lisasoovitus on piisava keeleoskuse korral lugeda originaalis (“Case Histories” on meie kogus täitsa olemas), sest tõlkija Kati Karu on vahel küll leidnud toredaid tõlkevasteid, aga üldmulje on tõlkest pisut tuimavõitu.
Aga nii või naa on raamatus värvikaid karaktereid, uskumatuid kokkusattumusi, reaalelu hala, kurvemaid saatusekäike ja happy endi; miskit saab leitud ja miskit jääb kaotatuks ja kuigi otsi sõlmitakse kokku, siis mõned sõlmed on siledad ja mõned on valusad… ja ah, elage see esimesed 50 sissejuhatavat lehekülge üle ja lugege ise lõpuni :)
Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis
Sulepuru 