“Läbi valu ja vaeva”

See raamat istus mu koduses riiulis jaanuarist saati, aga ma arvan, et ma tegin väga õige otsuse, et ma hakkasin seda lugema siis, kui mul selleks päriselt ka tuju oli.

 

Mu peas hakkasid lood kuidagi paare moodustama. Mõnel teisel hetkel tuleks võib-olla teistsugused paarid, aga praegu said sellised:

 

• Maniakkide Tänava “Läbi valu ja vaeva” ja Joel Jansi “Parun ja Virma” esindavad eesti etnoõudust. Mõlemad lood meeldisid mulle päris hästi, meeleolu oli mõlemal loo kuidagi väga hästi paigas ja eesti folkloori kasutus äratuntav, aga ka toredalt omapoolsete edasiarendustega. Sisu poolest meeldis mulle Maniakkide Tänava jutt pisut enam, sest Jansi loos oli ettearvatavat rohkem, Tänav suutis rohkem üllatada. Ka on kirjeldustes Tänav pisut hämaram ja vihjavam, Jans on üsna otseütlemisega (mis iseenesest tegelt ju tema jutuga väga hästi sobis).
• Urban-fantasy alla paneks ma Krafinna “Kuidas lõhnab kohv” ja Mart Raudsaare “BR-2m”. Mõlemad on autorid, kes ei kirjuta just tihti, aga seda enam jään ootama järgmisi jutte, sest teemavalikud on neil üsna ebatüüpilised ning kirjutamisladusus kõvasti üle keskmise. Ühine on neil ka seotus mingi kindla Eestimaa paigaga, ma usun, et saarlastele on Krafinna kirjeldatud mõtted ja meeleolud väga tuttavad, keegi lihtsalt pidi need nii ilusate sõnadega kirja panema, Raudsaare Tartu on jällegi tartlastele vägagi tuttav Tartu. Neis pealtnäha tuttavturvalistes keskkondades võib aga tegelikult väga kummalisi asju juhtuda…
• Kaasaegset õudushõngu pakuvad Szymun Wroczeki “Hüpoteek” ja (:)kivisildniku “Õilis pedofiil sisepaguluses”. Mõlemil on omad head ja omad vead. Meeleoluloomis-, kirjeldus- ja karakteriloomisoskused on mõlemal mehel väga head, aga emotsionaalselt oli mul kuidagi raske nende lugudega suhtestuda. Ideed või pointi või laiemat kandepinda tundus Wroczekil rohkem olevat, (:)kivisildnik madistas väiksemas skaalas.
• Hiiglaste õlgadel ehk siis paroodiana või otsese eeskuju ajel on Kir Bulõtšovi “Päästke Galja” ja Robert Reedi “Suvekuru draakonid”, esimene siis Strukatskite ajel ja teise eeskujuks tundub olevat rikkalik Ameerika vesternide varamu. Mõlemad lood on mõnusalt omamoodi lähenemise, ootamatute pöörete ja õigel ajal lugejale ette visatud huvitavate detailidega. Kuigi Bulõtšovi mänguruum on ahtam, siis inimkonnale olulisi teemasid jõuavad puudutada mõlemad. Näiliselt humoorikas Bulõtšov jättis hinge kurvema tunde kui tõsise näoga seiklusjuttu puhuv Reed, kes leidis lõpus ikka optimismipuhangu üles.
• Ootmamatult omapärased on kaks lugu tulnukakontaktidest. Ondrej Neffi “Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62” ja J.-H. Rosny-vanema “Xipehuzid” on mõlemad haarava ülesehituse ja samm-sammult võõraga kohtumise lahtikirjutused. Mõlemate tulnukad ei ole inimkonnale just kõige sõbralikumad külalised ja mõlematel on see uurimisprotsess ja võitlusvahendid päris pikalt lahti kirjutatud. Mõnevõrra mulle üllatuslikult sobis mulle mõlema autori stiil väga hästi, ma kartsin neist lugudest pigem kirjandusajaloolist väärtust, aga ei, kõlbas kenasti täna ka.
• Kaks lugu olid mu meelest muidu täitsa head, aga läksid minu jaoks natuke tõlke nahka. Need on Helju Rebase “Ootamatu edu” ja Bruce Bethke “Küberpunk”. Minu jaoks jäid need tõlked kuidagi toortõlgeteks, et tundsin puudust mingist sujuvusest, ka ei olnud ma alati rahul sünonüümide hulgast tehtud valikutega. Helju Rebase “Ootamatu edu” on pisike tore robotilugu ja Bruce Bethke “Küberpunk” teismeliste häkkerite katsetustest.
• Üle jäid Miikael Jekimovi “Viimane torn” ja Stanley G. Weinbaumi “Muutuvad mered”. Neid mõlemaid seob kliima, Miikael Jekimovi jutus osana keskkonna loomisest kirjeldusena ja Stanley G. Weinbaumil on hoovuste muutus ja seega kliimamuutus loo käivitaja. Et on aru saada küll, et lugude kirjutamisel on mingi ajaline vahe olnud, aga kirjutamise kvaliteet on mõlemal korralik ja uusi lugusid ootan ma Jekimovilt (kuuldavasti on jutukogu tulemas) kui Weinbaumilt (see raamat on mul isegi riiulis, ootab seda päris õiget lugemishetke).

Toredalt kirju ja huvitav valik. Jüri Kallase autorituvustused ja järelsõna on juttudele kena lisandus. Soovitan lugeda 

 

(:)kivisildnik „See õige luuleõpik”

„Ajutreening on aju treenimseks vajalik.
Ilma ajuta saab elada, aga ajuga on lõbusam.”
lk. 29

Niisiis õpik. Luuleõpik. Ajutreening nii neile, kes tahavad luulet lugeda, kui neile, kes tahavad luulet kirjutada. Kes otsivad pigem lõbusat lugemist, neile soovitan võtta raamat ja lüüa see suvalises kohas lahti, lugeda peatükk, võtta järgmine suvaline peatükk, ja siis järgmine suvaline peatükk – mina nii alustasin ja sain jupp aega omaette naerda turtsuda. Kes tahavad sest raamatust teadmisi taga otsida, neile ma soovitan raamatut lugeda ilusti algusest lõpuni – huumor läheb küll kohati kaotsi, aga tarkuseterad hakkavad seda paremini silma.

Selleks, et luuletada ja/või luulet lugeda, on vaja teada, mis see luule üldse on. „Luuletamine on mõtestatud tegevus” lk. 99, „Luule on kodeeritud tekst” lk. 251, siia ritta sobib veel Aare Pilve lause „Luule on tihendatud tekst”. Luuletuse aluseks on luuleõpiku sõnul kujund ja kompositsioon. (:)kivisildnik viitab raamatus ühtelugu, et kujundist on rohkem juttu raamatus „(:)õpetaja ütles”, aga lühidalt: “kujund on pilt / mis tähendab enamat / kui see mis pildil paistab” lk. 223 ja “kujund on luuletuse kõige ägedam koht” lk. 136. Kompositsioon – mina lugesin välja, et igal luuletusel peaks olema algus, keskpaik ja lõpp.  „Valmista luuletusele fikseeritud algus, arenda teema välja, loo rutiin ja murra see rutiin kujundiga. Nii tehakse.” lk. 115. Tempotunnetus ja detailinägemine on ka abiks oskused.

Raamatut läbib punase niidina soovitus või koguni käsk: „Loe!”, lk. 21 – 22 on olemas kohustusliku kirjanduse nimekiri. Lihtsalt lugemisest jääb väheks, hea oleks ka loetut analüüsida. Otsesed juhised luule analüüsiks on lk. 138 – 142. ja 240 – 241. Toimetaja töö on oluline. Hea, kui luuletaja suudab seda ise teha, aga kui ei, siis oleks hea, kui luuletus leiaks toimetaja enne trükkiminekut. Muidu võib juhtuda nii nagu kõrvaloleval pildil.

Suure osa jutuga olen ma nõus. Eriarvamus seisneb peamiselt selles, et ma annaks siiski ka eluõiguse nn hingeväljavalamisluulele. Ja kuigi Kivisildnik ütleb sõprade-tuttavate kiituse kohta: „Ema ütles, et sa oled andekas. See on ema töö, aga kui ema ei tööta Kultuurkapitalis, siis on sellest vähe abi.” lk. 43, siis eks võivad needki luuletused tänulikke lugejaid leida. Ühtpidi mõjub (:)kivisildniku seisukoht “Mina tean, kuidas asjad peavad olema” pelutavalt enesekindlana, aga teisalt, kui ma kuulen (:)kivisildnikku kritiseeritavat, et kuidas ta söandab sellise õpetaja positsiooni võtta, siis tahaks ma nähvata, et tehku ise ja tehku paremini.

28. aprillil (2016) käis meie raamatukogu kirjanduskohvikus (:)kivisildniku “Sellest õigest luuleõpikust” kõnelemas keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste. Osati rääkis ta seda, mida ma isegi ses raamatus üles leidsin, aga palju paremas sõnastuses. Mida Hennoste juurde tõi ja millest ma muidu ise aru ei saanud, oli selle luuleõpiku sidumine 20. sajandi avangardiga ja erinevate voolude manifestidega ning tõdemus, et kaasaaegset luulet ei saa analüüsida samade mallide alusel, kui analüüsitakse 19. sajandi luulet. Kompositsiooni asemel või kõrvale tõi ta juurde termini “pinge” (mis tekib n esmapilgul mittekokkukuuluvatest asjadest). Eraldi rääkis Hennoste keelest — keel kui masin, mida saab vajaduse järgi muuta ja oma tahte järgi seadistada.

Miks (:)kivildnik selle raamatu kirjutas? Üks võimalik vastusevariant: „Kaastunne armetute olendite vastu, koos tahtega aidata. Vahel aitan ka” lk. 70. Või otsida vastust Pille-Riin Larmi intervjuust (:)kivisildnikuga Sirbis. Või oodata (:)kivisildniku järgmise raamatu, mille kohta ta kirjanduskohvikus ka veksli välja andis, ilmumist ja vaadata, mis seal uut või senisele toeks on.

Luuleõpikust on rääkinud Peeter Helme Vikerraadios, kirjutanud Margit Peterson oma blogis, Joel Sang Keeles ja Kirjanduses. Raamatust “Õpetaja ütles” on kirjutanud Mihkel Kunnus Vikerkaares ja Annika Rebane selles blogis.

(:)kivisildniku pilt on pärit siit.
Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis