Kristiina Ehin “Aga armastusel on metsalinnu süda”

Tartu Linnaraamatukogu tegi oma laenutuste edetabeleid eelmise aasta kohta viies kategoorias ja ma valisin sealt luuleraamatute kohta käiva.

Ma olen vist natuke imelik. Mulle meeldivad debüüdid, neis on mu meelest värskust ja õhinat. Hilisemates kogudes on küll rohkem küpsust ja meisterlikkust, aga mõnikord näib mulle, et luuletajad kaotavad vanemaks saades selle õhina ja sära kuskile ära. See ei kehti kõigi ja isegi enamiku kohta mitte, aga see vast kümnendik on mu jaoks ka juba päris palju. Kristiina Ehini debüütkogu mulle meeldis. Aga iga järgnev kogu läheb must sammukese kaugemale, et ilus ja kena ja puha, aga ma ei taba enam hästi ära, et millest ja milleks. Siin “Metsalinnus” on üsna ohtralt riimluulet, mida ma hästi ei talu. Ja vabavärss lihtsalt ei haagi. Ühe reaga olen ma nõus küll: “Kes tapab unistusi upub raudselt…”, aga ülejäänu oli lihtsalt sõnade lugemine. Kahju. See millest ja milleks on siin kogus vist armastusest ja omamütoloogiast ja hinge pealt ära, aga emotsioonid mulle see kord lugedes väga pärale ei jõudnud. Võib-olla mu jaoks veel see Ehini aeg ja mõistmine tuleb, kas mõnes teise koguga või sedasama paarikümne aasta pärast üle lugedes, võib-olla…

Aga ma sain raamatuga teistmoodi lustida ja siin on mu esimesed katsetused raamatufotograafia alal:

Erakkond “Üheksavägine”, Lehte Hainsalu “Olla üheksavägine”

Sattus Lehte Hainsalu meenutusteraamat pihku ja lugesin üsna hooga läbi. Ma väga mälestusi ei armasta, aga see oli päris kena tükk lugemist. Kunagi ma kirjutasin Hainsalust kursusetöö, seega midagi oli tuttavat, aga küllalt palju oli minu jaoks ka uut. Kuigi see raamat pole kuigi mahukas, siis tundub mulle, et selle raamatu kaudu saab Hainsalu isiku ja loomingu mõistmisele natuke lähemale küll. Ja ajastut ja ajalugu avab ka kuidagi servapidi ja omamoodi. Ilusas keeles kirjutatud pealegi. Aga kui see on selline eluõhtune tagasivaatav raamat, siis Erakkonna “Üheksavägine” on nooruslik kambakesi esmailmumine. Takkajärgi on päris põnev vaadata, et kes kuhu on välja jõudnud ja millest kunagi alustanud. Mõned luuletused sellest kogust (erinevatelt autoritelt) on endiselt mu lemmikud.