Valgevalge raamat. Ei autorit, ei pealkirja, vaid sissepressitud muster.
Esimene vasikas. Mitte aia taha minemise mõttes, vaid, et debüüt, üsna tüüpiline debüüt — veidi ebakindel ja hajevil ja nunnu, täis maailma avastamise rõõmu ja paineid, mingid eripärad on juba näha, aga selgust, mis iseloomuga loom sest kasvab, veel pole, ühtpidi natuke eklektiline ja teisalt on motiivide korduvkasutusi. Aga autor on ära õppinud mõned väga toredad nõksud, kuidas sõnadest luuletus kokku saab.
puude all seistes võsud
kasvavad peastmurdlained paremal
vasakul helisebinglise seriaal
me pühapäevadele taustaksmaalitud tapeet
õied kooldu aiatoolidvaatemängu ootel reas
all õunapuude seisanväädid võrsumas peast
mõned neist löövad õitsele
Kui keegi siin mõnda aega tagasi kurtis, et kaasaegsetes luuletustes pole punkte-komasid, siis siin on suurepärane näide, miks need vahel ära jäetakse, et lugeja saab ise mõelda, kas õied on tapeedil või õues ning kas kooldus on õied või aiatool :) Siit sammuke edasi on mõelda, kas tapeet on tapeet või taust või hoopis veel midagi muud ning kui oluline see siis selle väätide kasvamise jaoks lõppeks on…
Soovitan siia valgevalgesse raamatusse sisse vaadata küll, silmata siitsealt ja erinevatesse sõnapiltidesse ka pisut pikemalt sisse vaadata, mõni vast ikka on, mis südames kaasa helisema hakkab. Ja kui ei hakkagi, siis raamat on piisavalt pisike, et lihtsalt uudishimu pärast ja ajakaole mõtlemata need mõned hetked selle luulekogu seltsis veeta.
Sulepuru 