Selles raamatus on mitu kihti. Ühe Norra talupoisi lugu, tema vanaisa(de) lugu, tema ema ja emaema lugu, ühe šoti krahvi ja tema tütre lugu. Minevikus tuhnimise ja rääkimata asjadele järgijõudmispüüde lugu. Iseenda koha ses maailmas leidmise lugu. Armulugu. Sõja ja puude lugu. Lugu paikadest ja nende ajaloost. Ja pärandus. Ja saladused. Ja otsingud… Ja kõike seda kuidagi parasjagu ja edasilugemakutsuvalt. Ja uusi teadmisi pakkuvalt ja lugu edasiviivalt. Ja kuidagi omamoodi ja värskelt mõjuvalt.
Ma nägin selle raamatu lugemise järgsel ööl veidrat unenägu — et raamatul on veel kolm osa, üks, mis räägib edasi Gwenist, üks, mis räägib edasi Edvardist, ja üks, mis tuhnib veel minevikus, ja siis on seal kuskil viienda-keegitäpselteitea-kasjõutivalmiskirjutada-osaga veel mingi saladus, mis on seotud Eestiga ja millele ma püüdsin näppu peale saada, olin lahendusele päris ligidal, see ahhaa kõpsas ära, aga milles uba oli, ärgates enam ei mäletanud… Et jah, mõte liikus raamatuga kaasa, isegi unes.
Sulepuru 